Frans Eemil Sillanpää (1888–1964)

Soomlased tähistavad kogu selle aasta jooksul oma ainsa Nobeli kirjandusauhinna saaja F. E. Sillanpää 125. sünniaastapäeva.

Kirjanik sündis 1888. aastal Kierikkale külas. Tema vanemad olid talupojasoost. Pärast algkooli siirdus tulevane kirjanik Tamperesse, kus ta õppis ka lütseumis. Tampere aeg oli Sillanpää elus murdeaeg. 1905. aasta revolutsioon haaras nii töölisi kui ka porvareid, lütseumiõpilased võtsid innukalt osa keisrivastastest väljaastumistest.
Noormees sai koduõpetajaks tööstur Liljeroosi peresse. Ja kooliaeg süvendas temas ka külaühiskonna nägemist ja see sai hiljem tema teoste peateemaks.
1908–1913 õppis Sillanpää Helsingis arstiks. Kuid see ei huvitanud teda eriti, kuigi ta sooritas eksamid hiilgavalt. Sillanpää luges palju loodusteaduslikke teoseid ja filosoofiat. Tol ajal oli loodusfilosoofia Euroopas moes. Selle suuna eestvedaja Wilhelm Ostwald sai 1909. a Nobeli keemiaauhinna.
Usuti arengusse, maailmarahusse ja kõige oleva ühtekuuluvusse. Taheti luua vana usu ja materialistliku maailmakäsitluse süntees. Need vaated kujundasid Sillanpää looduslähedast maailmapilti. Ta loeb Juhani Ahot, Knut Hamsunit, tutvub kunstnik Heikki Järnefeldiga ja ka Sibeliusega.
1913. aastal  siirdub Sillanpää kodutalusse, kus elab «maa-arsti jõudeelu».
1916. aastal tõuseb ta äkki kirjandusmaailma täheks oma esikromaaniga «Elu ja päike». Selles teoses valitsevad suveaistingud, noorte armastus ja looduse võlu. Noored on eraldi ärevast maailmast, naudivad elu ja rõõmu. Lugejad ja kriitikud olid vaimustuses.
Pärast kodusõda – 1919. aastal – ilmus romaan «Vaga kurjus». See teos jutustab naiivse punakaartlase Juha Toivola elust 1860. kuni 1918. a, mil ta maetakse ühishauda. Miks tööd rügav rahvas jõuab vägivaldse mässuni? Sillanpää püüab seda objektiivselt kirjeldada. 1920. aastal tõlgiti romaan rootsi keelde ja Rootsis sai teos parema vastuvõtu osaliseks kui Soomes.
Seejärel kirjutas Sillanpää mitmeid novellikogusid. 1924. aastal viibis ta Stockholmis kirjanike kongressil. Selleks ajaks oli ta nimi Põhjamaades tuntud. Aga temalt oodati suurt romaani. Ja need tulid 30ndatel, lausa triloogiana.
«Noorelt uinunud» (1931) tekitas nii poolehoidjaid kui ka hämmastust Saksamaal, Inglismaal, Hollandis, Itaalias ja Ameerikas. Romaanis kujutatakse allajäänud sugupõlve ja kaduvat maailma.
«Mehe tee» (1932) kujutab aga kindlameelse talupoja saatust. Autor maalib pildi maaelu õnnistusest. Müstiline saatuseusk põimub bioloogilise determinismiga, romantika realismiga.
«Inimesed suveöös» (1934) süvendab maaelu lüürikat. Stiil on musikaalne. Sillanpää tõuseb tõeliseks stiilimeistriks. Sündmused keskenduvad ühe suveöö ümber: palgiparvetaja pussitab kaaslast, lähedal sünnitab naine, talunoored armastavad, kuskil laanes hulgub tapetud mehe naine. Peategelaseks on Soome valge öö.
Ja 1939. aastal saigi Sillanpää Nobeli kirjandusauhinna. Tõsteti esile kirjaniku looduslüürikat, ületamatut inimeste saatuste kujutamist ja psühhoanalüütilist inimesekujutamist.
Kohe pärast auhinna väljakuulutamist algas talvesõda. Sillanpää kirjutas «Marsilaulu» sõnad, millele tehti viis ja mis sai julgustuslauluks sõduritele. Jõulukuu alguses läks Sillanpää Stockholmi auhinda vastu võtma. Sõja tõttu pidustusi ei peetud.
Kuid siis tuli pettumus. Kaks sõda ja alkoholism ning abielulahutus muserdasid Sillanpää hinge nii, et ta lõpuks murdus. Tervis ütles üles ja ta viibis 1941–1943 Kammio haiglas ravil. Kui ta lõpuks uuesti ellu astub, siis on ta Soome rahva jaoks Taadu, kes 1945.–1963. aastani peab raadios jõulujutlusi. Ta kirjutab veel mälestusraamatuid ning sureb tõelise patriarhina 1964. aastal.
Sillanpääl ilmus kokku seitse romaani ja kümme novellikogu. Tema romaanide põhjal on tehtud ka filme, mis on olnud edukad. Esimene 1937. aastal ja viimane 1988. aastal. Viimane film «Inimelu ilu ja kurjus» sai Roueni filmifestivalil auhinna. Sillanpää loomingust on kirjutatud ka uurimusi, kuigi ta pole enam nii populaarne nagu eluajal.
Mitmed Sillanpää teosed on tõlgitud ka eesti keelde.
Jaan Tooming