Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Ilmaolust mõtisklevalt, lõpus algust adudes

/ Autor: / Rubriik: Jutlus / Number:  /

Mt 9:18–26
Taas oleme oma elusid päev-päevalt edasi elades jõudnud läbi ilusast suvest ning saabunud hilissügisesse, niiskesse ja kõledavõitu aega, mil kirikuaasta lõpuni jääb peale tänase veel vaid kaks pühapäeva. Täna on isadepäev ja õhtu saabudes võime oma uste taga suure tõenäosusega kuulda martide laulu. Esimesed hallad on ära olnud, kellad on keeratud ning lehed loodetavasti suuremalt jaolt riisutud. Usinamad on kindlasti ka talvekummid keldrisügavustest käepärasemasse paika toonud ning ootavad väsimatu valvsusega hetke nende allapanekuks.
Tulekul on talv ning hoolimata ennustustest pole meil teadmist, kas see tuleb leebe või karm.Me kõik elame samaaegselt mitmes erinevas ajaringis: meil on majandusaasta, kalendriaasta ja kirikuaasta ning peale selle saame isiklikus plaanis eakamaks me ise ja teisedki meie ümber.
Need aastaringid pole omavahel kunagi päriselt vastavuses ning nii läbime igal aastal mitmeid lõppe ja algusi, mida ühendab vaid nende suund ja vääramatus. Kõigis neis lõppemistes ja algustes sisaldub lugematul hulgal emotsioone ja mõtteid, lubadusi ja kokkuvõtteid, plaane ja eesmärgipüstitusi, muresid ja rõõme ning nii on meie elugraafik palju vaheldusrikkam ja mitmetahulisem, kui me seda esmapilgul märgatagi oskame.
Igal lõpul võib meist igaühe jaoks olla vägagi erinev tähendus, mis mõjutab möödapääsmatult ka iga uut algust, ja nii moodustub omavahel interaktiivselt lõikuvate, põimuvate, ühinevate ja lahknevate dünaamikate tulevärk, mis võtab silme ees päris kirjuks. Et kogu selle kirjususe ja paljususe ohjad käest ei libiseks, tuleb meil lõppemise ajal leida aega refleksiooniks, mõtluseks, hindamiseks ja kokkuvõteteks. Kirikuaasta raamistikust lähtudes võib tegelikult ju igal ajal teha iseendale ja ligimestele karistamatult ja asjakohaselt üleskutseid asjade üle mõtlemiseks: arupidamiseks sobib praegune päädimisaeg, peatselt saabuv advendi- ehk ootuseaeg, loomulikult paastuaeg ja muidugi suvine pühadevaene aeg. Jne, jne.
Tuleb välja, et – hoolimata kõigist argielu toimetusist ja neid saatvast rutust – mõtelda, reflekteerida tuleb tegelikult pidevalt, kogu aeg. Ja seda mitte vaid kirikuaasta raames: nii-öelda ilmaliku aasta raames peame pingsalt silmas puukuure ning püüame mõistatada, kas on juba küll või peaks veel lisama; valisime – või jätsime valimata – elektrimaagia kojuulataja ning nüüd tuleb meil otsustada, kas valida või mitte …
Kalendriaasta alaliigi – või sõsara? – majandusaasta kohta oskan öelda vaid seda, et kui ammusel ajal olnud meelevald aastale vajaduse korral kuu juurde lisada kuningail, siis nüüdsel ajal on see raamatupidajail. Ning kõigele lisaks ei ela me kunagi vaid ühes hetkes või ajas: inimestena, mõtlejate ja mäletajatena viibime üheaegselt nii läinus, olevas kui ka tulevas ja kirikuaasta edenedes elame taas läbi ning toome endi kaudu tulevast olevaks saanud hetkesse kauges olnus, ühel kaugel ja võõral maal aset leidnud sündmused, mille mõju ulatub üle kõigi aegade ja ajastute.
Me oleme ajarändurid. Ja meie Jumal on aja isand. Meie Jumal on ajaülene ja kuigi meie seda pole, oleme tema kaudu, meis sisalduva temalt pärineva jumaliku sädeme läbi ometigi võimelised intellektuaalselt ja emotsionaalselt ajaülesed olema ka meie. Kirikuaastas elamine, Jumalaga koos ja tema ajas elamine annab meile imelise väe olla valguseks pimeduses, terved haiguses, võidukad kaotuses, lootusrikkad lootusetuses. Õndsuslugu on raamistuseks, aluseks ja tähenduseks kõigile muudele aastaringidele ning elades nois, tollel kaugel väikesel maal ammu toimunud, ent ometigi aktuaalseis – ei, pigem aegumatuis – sündmusis, saab meile mõistetavaks ja hallatavaks ka kõik muu meie elusid täitev.
Mõttetus rutiini, kordumise, muutumise ja ometigi muutumatuks jäämise ahelas saab ilmsiks Jumala looming ning tema tahe, et meie võiksime elada tema õnnelike, võitud ja lunastatud lastena. Viimsete puulehtede hilissügisene pagemine, järelejätmatult ladisev vihm, kontidesse imbuv ja akendele kleepuv niiskus ning Ülemiste plastvanakese segane tulevik võivad küll jätta mulje, et hea on möödas ja kuri saatus meid üha haletsusväärsemasse olemisse paiskamas, ent Jumala maailmas on asjadel hoopis teine kulg.
Tahtmisest ja võimest märgata lõpus uut algust ja kõdunemises taassündi saab meie elusid kirgastav õnnistus. Me saame otsekui uued silmad, millega vaadata endi ümber ja näha maailma ning kõiges selle Loojat. Tänase pühapäeva juhtlauseks on «Surmast ellu».  Sünd surmast on looduse lahutamatu osa ja laad. Loodud looduse osad oleme meiegi ning seega on sünd surmast ka meie laad.
Kristlaskonda on läbi aastatuhandete kandnud Jeesuses rajatud kindel lootus tulevasele kirkusele; uuele algusele, uuele elule Jumala riigis ja nii saabki surma astel võidetud ning lõpp alguseks. Surmast saab otsekui hämar ja madala laega tunnel, mille teises otsas hakkab äkitselt paistma uue, kirka maailma sära. Ja teelolek sellesse uude maailma on meie laad. Aamen.

Taruste_Allan

 

 

 

 

Allan Taruste,
vikaarõpetaja