Vaid tänu jõuab taevastesse kõrgustesse

Mt 22:15–22.
Tänane jutlusetekst räägib meile Jeesuse kiusamisest variseride poolt küsimusega maksumaksmisest keisrile.
Maksud on iga riigi alustala ja tänapäeva kontekstis on selline kiusamine ohtlik. Teades riigiametnikuna hästi, kuidas maksu- ja tolliamet töötab, ei riskiks ma sellist küsimust ka provokatiivsetel eesmärkidel küsida, sest riik saab oma maksud kätte niikuinii ja kui sa makse ei maksa või varjad oma tulu, tuleb varem või hiljem kokku saada kohtutäituriga ja see ei ole meeldiv ega odav kohtumine. Seega ei tohiks olla küsimus, kas maksta makse, vaid pigem kuidas maksta makse targalt, nii et seadusesilm sellega rahule jääks ja ka maksja ise endale maksude ülemaksmisega liiga ei teeks.
Tänapäeval ei ole enam keisrit, vaid on suur riigiaparaat, mida juhivad tavalised demokraatlikul teel valitud inimesed.  Seega Jeesuse sõnad Mt 22:21 teises pooles «andke nüüd keisrile keisri oma tagasi ja Jumalale Jumala oma» kõlaksid tänapäeva keelde panduna «andke inimesele, mis inimese oma, ja Jumalalale Jumala oma».
Kui Jumalale tuleb midagi anda, siis on õigustatud küsimus: mida Jumal vajab? Kas maapealset vara, mida sööb koi ja rooste, või midagi, mis on igavikuline ja  jõuab taevastesse?
Hiljaaegu olin koos ühe inimesega, kes soovis matta oma ema. Ema eluloo saime kiiresti paberile ja ka korralduslikud küsimused lahendatud. Siis tuli küsimus, millised suhted olid emal Taevaisaga ja kas ta oli kiriku liige. Tütar mõtles tükk aega ja ütles ausalt, et ta ei tea. Pärast pikka arutelu selgus, et ema oli ikkagi ristitud, ja tütrel polnud midagi selle vastu, kui matustel loeme jumalasõna. Haua suurim pärg oli kirjaga «Armsale ristiemale ristilapselt».
Kuidas saab kristlane elada oma elu nii, et sinu lapsed ei tea sinu usust? Kindlasti on üks põhjus see, et selles peres ei olnud tänualtarit.
Tänada Taevaisa igapäevase leiva eest, töö eest, laste eest, päeva eest, elu eest … oh kui palju tuleb praegu minu südamest tänu. Tänu andmine teeb meid suuremeelseks ja see on ainus, mis jõuab tõesti taevastesse kõrgustesse. Laul 22:4 ütleb, et ta ehitab trooni oma rahva kiituslaulule. Tänamine – tänupalve, see on ainuke tegevus, mille kohta tõesti võib öelda: andke Jumalale see, mis temale kuulub, sest ta on seda väärt.
Mida aga anda tagasi inimesele, mis on tema oma? Erinevad teadused kirjeldavad inimeste vajadusi ja on palju tarku raamatuid, mis inimese olemust lahkavad. Samas on elu palju lihtsam kui kõik teooriad kokku.
Hiljaaegu palvetasin koos ühe armsa usuõega ja palve ajal ütles see kena inimene: «Mina sinna kirikusse enam tööle ei lähe.» Ta oli suvel vabatahtlikuna olnud kirikuvalves ühes Eestimaa kirikus ja seda päris tihti. «Miks?» – oli minu küsimus. «Olen tihti olnud valves pikki päevi ja üksinda ning keegi pole mulle kordagi tänan öelnud selle eest või küsinud, kuidas mul läheb,» ütles õde Kristuses. «Õpetaja läks eile minust mööda nagu seisvast postist, ma ütlesin tere, Kuid ta isegi ei vaadanud minu poole.»
«Äkki oli ta oma muredes ega pannud sind tähele,» ütlesin mina, «ka õpetaja on tavaline ekslik inimene.» «Ei,» ütles õde Kristuses, «nad (vaimulikud) on kogu aeg selles kirikus tõredad. Olen seal vabatahtlikuna olnud aastaid ja ainuke, kellega ma olen rääkinud, on koguduse sekretär, kes on väga sõbralik ja lahke inimene, kuid vaimulik on uhke ja oma maailmas. Olen seal kui ese ja mina sinna enam minna ei taha.»
Oleme loodud Jumala kuju ja palge järgi. Kui Jumala troon ehitub tänul, siis inimesel on ju samasugused ootused tänule. Kui palju võib lihtne tähelepanu, ärakuulamine ja tunnustamine muuta maailma paremaks ja tuua Jumala armu maa peale. Kui inimene annab oma jõudu ja energiat kogudusetööks, kuid meil ei ole talle palka maksta, mis on ju samuti kaudne tänu või tunnustuse vorm, siis saame talle tagasi anda ainult tänu.
Tänamisoskus peaks olema meile kõigile kodust kaasa antud ja mitte ainult maisest kodust, vaid ka taevasest. Kui on antud, aga me ei kasuta seda, selle kohta on minu ema, kes ei ole usklik, mulle lapsepõlves õpetanud, et haridus matsi ei riku, ja arvan, et see kehtib ka kristliku maailma kohta.
Inimesed ei vaja mitte ainult kõrgeid ning ilusaid sõnu armastusest, vaid ka lihtsat armastustegu.
Kui tahame rahu maa peal, siis peame andma keisrile tagasi, mis keisri oma, ja Jumalale, mis Jumala oma.
Mk 12:30–31 on Jeesus öelnud: «… ja armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega ja kogu oma jõuga! Teine on see: Armasta oma ligimest nagu iseennast! Mingit muud neist suuremat käsku ei ole.» See oli Jeesuse õpetus ja andku Taevaisa meile tarkust, kuidas tema tarkusesõnu oma igapäevaelus praktiseerida.

 

 

 

 
Indrek Kõiv,
reservõpetaja