Tarkade inimeste usk

25. septembri Eesti Kirikus avaldatud Ene-Margit Tiidu põhjalik analüüs «Eesti elanike suhtumisest usku rahvaloenduse andmetel» polnud luterlastele just julgustav lugemine. Peale end luterlasena määratlevate inimeste olulise vähenemise ühiskonnas oli üsna ehmatav teada saada ka luterluse vägagi väikesest mõjust noorte hulgas.
Igatahes peame nüüd elama teadmisega, et luterlus ei ole enam Eestis kõige arvukam usk ning kardetavasti väheneb luterlaste osakaal tulevikus veelgi. Samas sisaldub rahvaloenduse andmetes ka väljakutse kirikutöö senisest veel pühendunumaks ja hoolikamaks tegemiseks.
Siiski said Ene-Margit Tiidu artiklist uuesti kinnitust ka mõned toredad asjaolud. Paar aastat tagasi iseloomustas uuringufirma Saar Poll juht Andrus Saar artiklis «Tolerantne mittetolerantne maailm» (PM 27.02.2011) Eesti usklikke järgmiselt:
«Eksisteerib väga selge tendents: mida madalam on inimese haridus, seda suurem on tõenäosus, et nende hulgas on rohkem mitteusklikke inimesi. Usklike seas on kõige suurema osakaaluga kõrgharidusega inimesed. See puudutab ka koguduseliikmete koosseisu: koguduseliikmete hulgas on kõrgema haridusega inimeste arv suurem kui ühiskonnas keskmiselt.»
Analoogiline asjaolu ilmnes ka rahvaloendusega. Ene-Margit Tiit kirjutas: «… niihästi õigeusku kui ka luterlust peavad omaks pigem kõrgema kui madalama haridustasemega inimesed, kusjuures see seaduspära ilmneb praktiliselt kõigis vanuserühmades.»
Niisiis kinnitavad juba mitmed uuringud, et Eestis on usklik inimene sageli tark ning haritud. Kirikutele on see mitmel viisil tugevuseks, näiteks pole tarku inimesi kerge provokatiivsete väidetega eksitada.
Nii tundub olevat läinud ka kirikuloolase Riho Saardi seisukohaga teoloogia pihustumisest teiste teadusharude vahel, mida ta esitas oma suurteoses «Kristluse ajalugu selle algusest tänapäevani» ja veel selgemalt intervjuus Postimehele «Miks kristlus nii keeruliseks muutus» (PM 28. 09. 2013):
«Kõik teoloogia distsipliinid võib ära jagada teiste teaduskondade vahel. Piiblieksegeetilised ained on sisuliselt vanade antiiktekstide uurimine, kirikuajalugu kuulub ajalooteadusesse ja maailma religioonide uurimine kuulub kultuurantropoloogia konteksti. Võib endiselt küsimuse vormis polemi­seerida: kas teoloogia on parim viis kõige selle uurimiseks ja eriti veel seletamisel, tähenduste loomisel?»
Saardi väljakutsuvatele väidetele on juba vastanud kirikuloolane Urmas Petti irooniaga («Teised õnnetud loomad», EK 02.10.2013) ning teoloog ja orientalist Peeter Espak puust ja punaseks tegevate selgitustega («Kas kiriku vandenõu polegi olemas?», PM 05.10.2013), milles Saardi seisukohtade nõrkadele kohtadele asjalikult ja teravalt tähelepanu juhitakse.
Siiski meenus mulle Saardi seisukohti lugedes, et küsimust teoloogia kui teaduse olemusest ja positsioonist olen ka mina omal ajal vaaginud ning selle probleemi läbimõtlemises näib olevat uskliku inimese jaoks midagi loomulikku.
Veelgi enam, meenus, et Toomas Pauli mõned head aastad tagasi kirjutatud arutluse lähtekoht oli üllatavalt sarnane Saardi omaga: «Ei ole ühtegi teoloogi hariduse komponenti, mida ei saaks soovi korral mahutada mujale. Ka dogmadelugu – see sobiks mentaliteediajaloo osaks. Milles siis on teoloogia eripära?» («Perspektiiv ja pagupunkt», EPL 17.08 2005).
Võtmena teoloogia eripära mõistmiseks näeb Toomas Paul maailma mõtestamist ja sellele väärtuse andmist, lisades oma arutlusse meeldejääva pildi teoloogist: «Aga senikaua kui inimene ei loobu kangekaelselt mõtet otsimast – võib-olla ta kunagi loobub – on hea, kui on võtta teolooge, kes teavad, kuidas neile küsimustele on varem vastatud. Et ei peaks hakkama jalgratast leiutama. /../Teoloog loodab, et võib-olla koos iga lõpuni mõistetud tõega saadakse aru Jumalast, ja kõiges ilusas, mida vaadatakse, nähakse Jumalat, ja iga öeldud terega tervitatakse Jumalat.»
Mulle meeldib rahvaloendusest saadud kinnitus, et Eesti religioossel maastikul ja teoloogias tegutsevad targad inimesed. Sellest tõsiasjast saab edasi oletusi teha. Näiteks mäletan kord ühel oma kooli aktusel peokõnet pidanud auväärt inimest mitmel korral mainimas, et eestlased on eelkõige haridususku. Võib-olla on haridus­usu kaudu lihtsam jõuda ka lunastava usuni.

 

 

 

 
Toomas Jürgenstein,
Eesti Kiriku kolumnist