Inimese Pojal on meelevald andestada

Mk 2:1–12
Vana Testamendi laulik kõneleb Jumala armust oma rahva vastu: «Ta asetas tunnistuse Jaakobisse ja seadis Iisraelisse Seaduse, mida ta käskis meie esivanemail teatada oma lastele, et tulevane põlv seda tunneks, lapsed, kes sünnivad, et nemadki tõuseksid seda jutustama oma lastele, ja et nad paneksid oma lootuse Jumala peale ega unustaks Jumala tegusid, vaid peaksid tema käske.» (Ps 78:5–7) Jumala lunastusteod ja Seadus on üha olnud Jumala rahva tunnistuseks ja kuulutuseks läbi sajandite. Õpetada ja kuulutada Jumala tahet on preesterlik ja prohvetlik ülesanne. Jeesus ütleb, et just selleks on ta tulnud.
See oli ühel sabatile järgneval ööl. Inimesi tungles Jeesuse ümber üha enam ja enam. Tema juurde toodi kõik haiged ja kurjast vaimust vaevatud. Evangelist Markus kirjutab, et terve linn oli kogunenud ta maja ukse ette. Ta tervendas paljusid nende haigustest ning ajas välja palju kurje vaime. Öö otsa oli ta vaeva näinud. Terve pika öö. Hommikul aga läks ja eraldus üksildasse paika, kust õpilased ta leidsid. Nad ütlesid talle: «Kõik otsivad sind.» Tema aga vastas: «Läki mujale, naaberküladesse, et ma sealgi kuulutaksin, sest selleks olen ma tulnud!»
Ta käis läbi Galileamaa kuulutades ja kurje vaime välja ajades. Tema läbi sai puhtaks ka üks pidalitõbine. Jeesus küll keelas, «… see aga läks ja hakkas igal pool kõnelema ja seda uudist levitama, nii et Jeesus ei saanud enam avalikult minna ühtegi linna, vaid pidi viibima eemal asustamata paigus» (Mk 1:45). Üha enam sai neid, kes kuulutasid, mis neile oli Jeesuse läbi osaks saanud.Kõikjalt tuldi tema juurde. Tühermaalgi otsiti ta üles.
Need, kes elasid tühermaal, võisid naasta inimasulatesse. Sealt tuldi aga omakorda tema juurde, et oma vaevadele leevendust saada.
Jeesus tuli Kapernauma tagasi ja levis kuuldus, et ta on kodus. Inimesed tulid taas ta maja juurde kokku. Rahvast tuli nii palju, et ukse ees ei olnud ruumi, ja «Jeesus kõneles neile Jumala sõna». Mitte ainult inimese sõnad, vaid ka tema teod on kõnekad. Ma olen näinud vigastatuid sügavalt palvetamas ja palverändureid, kes on kaaslaseks ratastooli aheldatutele.
Need neli meest tulid mitte enda, vaid inimese pärast, kellest nad hoolisid. Nad tulid usus, et Jeesus võib aidata neile armsat inimest, kes oli halvatud ja lebas kanderaamil, suutmata kõndida. Kui nad ei pääsenud majja ukse kaudu, siis viisid nad hädalise katusele. Nad hoolisid, tegutsesid ja nägid vaeva, et halvatu jõuaks Jeesuse ette. Need olid sihikindlad mehed, kes olid otsustanud halvatut aidata. See ei käinud lihtsalt. Selleks, et halvatu katusele tõsta, lagi lahti võtta ja halvatu nööridega ühes asemega alla lasta, oli vaja koostöös vilunud inimesi. Nad pingutasid ja uskusid, et nende vaevanägemine ei ole asjata.
Jeesus nägi nende usku. Aga ta nägi ka kirjatundjate mõistmatust, kui ütles: «Poeg, sinu patud on sulle andeks antud!»
Küllap on oluline, et asjad oleks selgelt ja täpselt öeldud. Sõnal on suur jõud. Mõnes ametis on iga konks ja täpike väga tähtis õigesti mõista. On ju oluline, et kõik ühtemoodi kirjapandust aru saaksid. Eksimine Toora vastu tähendas pattu Jumala ees, mille eest olid ette nähtud karmid karistused. Jumala pilkamine tõi kaasa surmanuhtluse.
Jeesus mõistis kirjatundjate kimbatust. Kas äsja oli nende silme all toimunud Jumala teotamine? Üksnes Jumal saab patte andeks anda. Kui keegi ütles: Sinu patud on sulle andeks antud, siis tähendas see enda samastamist või vähemalt võrdsustamist Jumalaga, millest suuremat kuritegu ei saanudki enam olla.
Nad lihtsalt vaatasid ja vaikisid. Jeesus on nende silmis ütelnud midagi, mis on karistust väärt. Nende silmis oli tegemist tahtliku ja häbitu teotusega tema vastu, kelle nime ei tohi nimetada.
Jeesus pidi vastust andma. Kokkutulnud rahvahulga silme all andis ta tunnistust, et tema on Kristus, elava Jumala Poeg. Ta annab halvatule uue elu.
Kas sinuga ei ole vahel nõnda juhtunud, et kõneled ja sind parandatakse? Vahel ka nõndaviisi, et sinu mõte pööratakse teistpidi. Kui pole sattunud, siis on kena. Oled omade seas. Selliseid mõtteväänamisi aga vahel juhtub. Eriti siis, kui ei ole tegemist mõttekaaslastega. Eriti siis, kui kellelegi tundub, et tema mõte on õigem. Noh, kui mitte õigem, siis targemini ja arukamalt öeldud või konteksti arvestades täpsemini. Tänane kirjakoht aga võib meile tuletada ka meelde, et eelkõige oleme kristlastena Jumala rahvas, Iis­rael. Tema armust valitud ja kutsutud kuulutama Jumala rõõmusõnumit. Meie ülesanne on ristida ja õpetada. Kogudusena oleme kutsutud Jumala mitmesuguse armu majapidajaiks. Meie sõna ja tegu on seega ette antud. See on meiegi elu ja saatus, et toome Jumala ette neid, kes on vaevatud ja koormatud. Ja ometi, kui inimese Poeg tuleb, kas ta leiab usku maa pealt?

 

 

 

 

Allan Praats,
Viljandi Pauluse koguduse õpetaja