Hoida ja oodata?

Eelmise nädala esmaspäevast reedeni olid Ratzeburgis Hamburgi lähistel koos luterlikud pastorid Eestist, Lätist, Leedust ja Saksamaalt. Pastoraalkolleegiumiks nimetatud üritus toimus juba üheksandat korda ja selle mõtteks on ühiselt arutleda etteantud teemal. Sel korral arutati, mida õieti tähendab vaimuliku kutse ja kutsumus.
Meie kirikut esindasid Kristi Sääsk, Lea Jants-Ylönen, Kerstin Kask, Peeter Kaldur, Tõnis Nõmmik, Tõnu Linnasmäe, Taavi Laanepere ja allakirjutanu.
Korraldajad pakkusid välja tiheda programmi. Näiteks kõneles Kieli ülikooli süstemaatilise teoloogia professor Hartmut Rosenau kristlikust usust tänapäevastes traditsioonide katkemise tingimustes. Ta väitis, et olukord, kus usukeel on paljudele arusaamatuks muutunud, pole iseenesest ajaloos midagi uut.
Juba Vana Testamendi Moosese raamatutes on nähtav n-ö Jumala kaugenemine inimestest. Alul kõneleb ta Aadamaga otse, külastab Aabrahami tema kodus, seejärel ilmutab end vahendajate kaudu – nagu Moosesele põlevas põõsas – ja viimaks taandub templikultusesse.
Prohvetite kuulutus pärast juudi rahva eksiili 6. sajandil eKr lükkab lõplikku pääsemist muudkui edasi, kuni viimaks tarkusekirjanduses, mille kõige ehedam näide on Koguja raamat, saab valitsevaks skepsis.
Professor Rosenau arvates oleme tänapäeva lääne ühiskonnas jõudnud sarnasesse «tarkusekirjanduse» faasi. Tema soovitus kirikule selles olukorras oli saksakeelne mõiste warten, mis tähendab üheaegselt nii hooldamist/hoolitsemist kui lihtsalt ootamist. Parim, mida teha saab, on usupärimuse alalhoidmine ja aegade muutumisele lootmine.
Kolmapäeval tehti väljasõit Schwerini ja tutvuti juba SDV ajal rajatud luterliku Peetri kogudusega sarnases paneelmajade rajoonis nagu Tartu Annelinn.
Erinevalt Annelinnast seal majad tühjenevad, osa neist on juba lammutatud, teised ootavad oma järjekorda. Enamik seal elavaid inimesi on kas pensionärid või töötud, suur hulk kõneleb üksnes vene keelt, sest tegemist on sisserändajatega endisest Nõukogude Liidust.
Koguduse liikmeskond väheneb ja peamiseks tegevusalaks on saanud sotsiaalabi vahendamine, ennekõike otseselt toiduainete jagamine, ning immigrantide abistamine lõimumisel, s.t saksa keele õpetamine. Paari kohaliku noormehega vesteldes torkas silma nende suur rahulolematus, isegi viha riigi ja terve ühiskonnakorralduse vastu.
Koguduse kaks vaimulikku ja sotsiaaltöötaja on suhteliselt hiljuti oma ametisse asunud ja nende hoiak meenutas mingil moel taganeva sõjaväe võitlejate oma. Antakse endast parim, et midagigi olnust säiliks, kuid suuremat lootust paranemisele pole.
Samal päeval külastasime Schwerinis piiskop Andreas von Maltzahni, kes esindab 2012. aastal kolme endise luterliku maakiriku ühinemisel tekkinud 2,25 miljoni liikmega nn Põhjakirikut. Piiskopi sõnavõtust jäi kõlama märksõna subjektiivsus, mis tähendab ühelt poolt, et pastorite üle otsustatakse nii kogudustes kui ühiskonnas laiemalt nende isiksuseomaduste alusel ning ameti kui sellise autoriteet ei mängi enam peamist rolli.
Teisalt langetavad ka vaimulikud kiiresti muutuvates oludes otsuseid pigem omal käel ning kiriku reeglitest ja seadustest vaadatakse tihtipeale mööda. Kirikule kui organisatsioonile ei tarvitse see kasuks tulla, aga samas lähendab kirikut tema ametikandjate kaudu inimestele.
Ühistes vestlustes kõlas nii naabri õlal kurtmist kui üksteise toetamist. Muidugi ei jõutud mingite tegelike lahendusteni. Kokkuvõtlikus tagasivaates ütles paar osalejat isegi, et antud teema polnud nende jaoks mitte kõige olulisem ja huvitavam.
Ja tõesti, peamine mõtetevahetuse tulemus oli tervistav tõdemus, et meie peamised rõõmud oma kutsest ja ametist on samad, olenemata rahvusest või ühiskonna arengutasemest. Nii nagu on samad peamised mured, need on ikka seotud inimestevaheliste suhete, kannatuste, üksilduse ja surmaga.
Vaimulik kannab inimliku häda keskel ikka sama koormat, peab ühel tpoolt enesele paksu naha kasvatama, et ellu jääda, ja teisalt ometi tundlikkuse säilitama. Peab oskama hoida seda, mis on väärt, ja kannatlikult oodata.

 

 

 

 
Urmas Petti,
Eesti Kiriku kolumnist