Ilma parteipoliitikata teen ometi poliitikat jumalatööga

Eestis tavatsetakse end kiita: kui hea, et meil on nii palju e-riiki. Kõiki seni riigile omistatud ülesandeid ei saa rahuldavalt täita e-lehekülgede abil. Lahendusi otsides on pakutud, et kirik võiks osa riigi ülesandeid üle võtta, nt otsesuhtlust inimestega, hingehoidu, väetite abistamist. Ja üldse palju, mis inimlikult ripakil, hüüab appi. Näitena tuuakse naabermaid, kus kirik palju neid osi täidab.

Mis mõtted Teil sellistel aruteludel tulevad?
Mõtlen, et küll on kena arendada õhukest riiki ja siis, kui probleemide ees enam silmi kinni panna ei saa, viidata kiriku poole, öeldes, et ripakil asjadega ning hädas oleva inimesega võiks ju kirik tegelda. Ütlevad sageli need, kel muidu kirikust sooja ega külma ei ole, inimesest võibolla ka mitte. Mõtlemata jääb, milliste vahenditega, kelle abil ja jõul see abstraktne «kirik» kõiki neid muresid lahendama peaks.
Teisalt olen aga seda meelt, et kirik, s.t meie, kristlased, ise peamegi olema alati seal, kus on inimene oma hädas ja katkisuses. Otsesuhtluses, hinge hoides, väetitele väge andes, ripakil­olijat üles aidates ja talle tema väärikust taastades. Diakoonia kui Kristuse jälgedes käimine, tema tegude tegemine on ainus viis kirik ja kristlane olla. Kreeka keelest võib sõna diakonia tõlkida ka kui läbi muda minemist. Seda tegi Kristus ja teeb jätkuvalt, tulles meie muda sisse, et meid puhtaks pesta ja uueks luua.

Mõnikord inimene tuleb ja kaebab reaalse häda üle, kuid hea sõna toel leiab ise endas need vahendid ja jõu, millega edasi astuda. Kas siin võiks olla võti kiriku peaülesandele töös kogudustega?
Hädalise märkamisel ja abi vahendamisel on oluline terve kogudus kui hoolivate ja abivajajat märkavate inimeste võrgustik. Ka talituste käigus märkab, kes on otsa jäänud, kes üldse pildilt kadunud, millistes peredes tuleks leinatööle erilist rõhku panna jm. Talitustele eelnevaid vestlusi eelistan just seetõttu pidada kodus, inimese tavakeskkonnas, et näha kogu peret, kodust õhkkonda ja vajadusi. Võimaluse sügavamateks kõnelusteks ja hädasolijate märkamiseks annavad nii kodukülastused kui ka laste- ja noortetöö, iseäranis aga laagrid.
Hea sõna on asendamatu, aga vaja võib minna ka käegakatsutavat toetust: tegutsemist, abi korraldamist, lahenduste otsimist jne. Evangeelium, rõõmusõnum, on terviklik, puudutades nii inimese hinge kui ihu.

Kirik on tavaliselt päevapoliitikast kõrval. 20. sajandil EELK ei teinud poliitikat, seda tehti tema eest. Kuidas peaks tänapäeva olusid arvestades kiriku ja poliitika suhted seisma? EELKs arvavad mõned, et poliitikat tegemata ei saa üldse, ja mõned, et kirik peaks tegema seda, mida ikka teeb, ja mitte raiskama ressurssi poliitikale.
Kuid mis on päevapoliitika? Või poliitika üldse? Minu jaoks on olnud suur avastus, et olles otsustanud mitte osaleda parteipoliitikas või kohalikus poliitilises vägikaikaveos, võin ma ometi osaleda poliitikas. Enamgi veel, ma juba osalen selles, ma teengi poliitikat – nõrgemate eest kõneldes, koondades rahvast kogudusse, ühendades erinevaid inimesi võrgustikku, luues kogukonnas uut, korraldades lastega restaureerimislaagrit, organiseerides abi – kõike seda tehes ma konkreetselt tegelengi poliitikaga.
Aga ma ei ole nõus mängima n-ö poliitilisi mänge, osalema kampaaniates, ühinema valimisliitudesse jne. See on minu selge valik.
Öelda aga, et kirik peaks tegema seda, mida ikka teeb, on üsna ohtlik. Jumal paneb meid üha uutesse olukordadesse, laseb kirikuna tegutseda pidevalt muutuvas maailmas. See inkarneerunud, Jeesuses Kristuses inimeseks saanud Jumal ei ole meid pannud siia selleks, et me ära kivistuks, stagneeruks, mingiks muuseumilaadseks, rituaalseks getoks muutuks, mille põhiülesandeks on konservina säilitada vanu vorme või mingi ideaalse kuldajastu kodanlikke väärtusi.
Meil tasub üha uuesti ja uuesti evangeeliumidest lugeda, mida tegi ja kõneles Jeesus oma ajas, ja mõtelda, küsida Jumalalt, mida see tähendab meie jaoks tänapäeval – mida ta tahab, et meie praegu tema Vaimus teeksime ning ütleksime. Mida tema ise siin ja praegu ütleks, kelle poolele astuks, kellele käe sirutaks? Jeesus tegeles poliitikaga, kui ta astus välja abielurikkuja naise või pidalitõbiste eest, kui kõneles maksuraha maksmisest, kui toitis 5000 meest. Ent sootuks teisel tasandil kui see maailm. Tasand, mille poole meie saame püüelda – tegutseda siin maailmas aktiivselt ja ennast säästmata ning ometi nõnda, et ei lähtuks sellest maailmast.

Millised Eesti riigi sotsiaalia ülesanded võiksid olla endastmõistetavalt kiriku kanda?
Ühest vastust ma anda ei tihka. Kogudused erinevad väga, ja mitte ainult suuruse poolest. Ent maksiimiks või juhtnööriks võiks olla, et me elame avatuna Jumala sõna valgel, reageerides aktiivse armastusega kõigele, mis või kes meile ette juhtub.
Toon näite. Veel viis aastat tagasi polnud meie kogudusel õrna aimugi, et Risti kiriku juurde tuleb vaikuse laste rahupaik ja et koguduse­elu osaks saavad olema lapse kaotanud pered ning suhtlemine sünnitushaiglate ja nende personaliga. Ühel hetkel tuli, piltlikult öeldes, see mure meie uksest sisse ja selgus, et teema hõljub Eestimaal praktiliselt tühjuses.
Nüüdseks oleme jõudnud sinnani, et peale rahupaiga on koguduses inimene, kes korraldab igal aastal üle-eestilisi seminare ämmaemandatele ja nõustajatele. Ja see on alles algus. See on töö, mis on otseselt seotud evangeeliumi kuulutamisega.
See on kõige otsesem jumaliku lootuse kuulutamine olukorras, kus igasugune lootus on kadunud, ning samal ajal poliitiline tegevus, sest me mõjutame tervishoiu- ja sotsiaalpoliitikat ja selle suundumusi.
Sarnaselt sai minu teada alguse Räpina hooldekodu – ühest vanainimesest, kel polnud jaksu talve oma metsadetaguses kodus üle elada. Tollane õpetaja Heino Nurk ei kehitanud seepeale õlgu, vaid pakkus koguduse poolt talle ulualust. Järgmisel aastal tuli abivajajaid juba rohkem. Praegu töötab Räpina koguduses hooldekodu, eeskujuks meile kõigile.
Me ei tea öelda, milline on järgmine meie koguduse ette asetatud teema. Me ei tea veel, ent tahame kikkiskõrvu ja ärksa südamega kuulata, et mitte maha magada, mida Jumal meie ette tahab panna.

Millised soovitused annaksite väiksema ja rahaliselt kehvema koguduse elustajale nüüd omalt poolt?
Alustada võiks üsna lihtsalt inimeste keskel olemisest ja nende kuulamisest. Ja kuuldu üle mõtlemisest. Hiljuti tekkis mul küsimus, kas ei oleks õigem kolida oma vastuvõtuajal kogudusemaja kantseleist ümber Harju-Risti bussipeatusse. Seal, poe ligidal, tekivad sageli kõige paremad, olulisemad kõnelused, mida kogudusemajja rääkima ei tulda. Tehniliselt raskesti teostatav, aga sisuliselt vist õige samm.
Peamine on aga meeles pidada, et Jumal on elav ja tegutsev Jumal. Tema tahab seda maailma ja selles maailmas elavat inimest kätte saada, et teda terveks ja elusaks muuta. Meil on Jumal, kes teeb suuri asju, kelle jaoks ei ole võimatuid olukordi või inimesi, kes on vägev muutma olukordi. Selles Jumalas on rohkelt elu ja rõõmu, ta ei ole kitsi oma armastust jagama ja meie oleme tema käepikendused siin maailmas.
Mida on meil siis nuriseda või peljata? Tuleb vaid kannatlik olla: Jumalat usaldada ja ise hoolega, mõttekalt tööd teha. Ilma teo-loogiliselt mõtlemata saab pastoraadi ahju kütta, muru niita, rituaalseid liigutusi sooritada, aga siis kurnab see amet õige varsti ära. Seevastu teo-loogilisi mõtteid mõlgutades võivad needki tööd Jumalale ligemale viia. Õigem oleks muidugi leida vabatahtlikke, kes kütaks ja niidaks; vaimulik võiks selle aja veeta inimeste või raamatute keskel. Rituaalsetest liigutustest kõrgemaks hindan ma aga kallistusi ja naeru.

Mida teeksite senist kogemust arvestades teisiti?
Käiksin mõne inimesega hellemalt ümber. Võtaksin arvesse, et nii inimeste huumorimeel kui ka valulävi on väga erinevad. Suhtuksin kergemalt ulmelistesse külajuttudesse, millest (maa)koguduses vist pääsu ei ole.
Tagasi vaadates võin öelda, et kui ka mõni asi plaanitust teisiti välja kukkus, on kõik viimselt ikkagi hea olnud – mingil kombel kasulik, õpetlik ja edasiviiv. Jätkuvalt põnev. Jumalaga koos käimine selline ehk ongi.

Juune Holvandus

Annika Laats
Sündinud 1. mail 1970 Tallinnas.
Õppinud usuteaduse instituudis, Ungari Reformeeritud Kiriku diakooniakoolis, lõpetanud Tartu Ülikooli usuteaduskonna cum laude 2001.
2002 ordineeritud õpetajaks.
Teeninud Tartu Pauluse kogudust abiõpetajana.
Alates 2005 Risti koguduse õpetaja.
Praegu õpib doktorantuuris Helsingi Ülikoolis süstemaatilise teoloogia alal.
Täiendanud end hingehoiu, pereteraapia ja leinatöö vallas.
Abielus Alar Laatsiga. Peres kasvavad Mirjam, Hanna Triin ja Joosep Andreas.