Laps, kes kaotas trammiraha

Lk 15:1–10
Olen ikka kuulnud, kuidas noored pühakirja lugedes takerduvad hetkeks ja loevad siis naisest kümne trammirahaga. Sest drahm on nii võõras sõna, mida pole ju enne kuulnud.
Tänapäeval pole ka trammis rahaga enam midagi teha, trammisõit pidi suisa tasuta olema, aga kaugest ajast suudan ette kujutada küll last, kes oma nelja või viit kopikat kõvasti pihku surub, et koju sõita. Ja kui trammiraha juhtus ära kaduma, siis olid pisarad varuks ja tuli pärast pikk maa maha kõndida.
Ega juudi naiselegi drahm päris oma raha ei olnud, kuigi juba Aleksander Suure aegadest oli kreeklaste drahmiga tuttavaks saadud. Vastupidiselt roomlaste teenarile sobis drahm ka templis ohvrirahaks.
Ka on lõunamaa naised ikka armastanud hõbemünte ehetena kanda. On arvatud, et jutustaja pidaski silmas hõbemüntidest ehet, kust korraga üks münt puudu oli. Sest kui võtta drahmi päevateenistuse rahana, siis jääb kahtlus, et leidmisele järgnenud rõõmupeole kulus ära küll rohkem kui üks drahmiraha.
Vanade lugude puhul on lubatud küsida, milles on siis loo moraal. Kuidas võisid seda jutustust mõista kuulajad? Esimeseks võiksime võtta lihtsustatud variandi, et meile kõneldakse hoolsast otsimisest palve ja silmapisaratega. «Kes otsib, see leiab», ütleb vanasõna.
Siiski ei räägi jutustus sellest, kuidas meie peame otsima, vaid sellest, kuidas otsitakse meid. Ja siin oleme meie asetatud väga passiivsesse rolli: sama vähe kui hõbemünt saab enda leidmisele kaasa aidata, saame seda teha meie. Kõik sõltub otsijast.
Naine otsib oma hõbedat selle väärtuse pärast ja kulutab selle siis rõõmupeoks. Jumal otsib meid aga sellepärast, et me oleme kadunud patused – ja korraldab siis inglitele rõõmupeo, sest jumalanäoline inimlaps on oma algse näo tagasi saanud.
Eelnev jutustus räägib kadunud lambast. Tegelikult me solvume või häbeneme, kui meid lambaks nimetatakse. Me ei taha olla lambad (ega soovi ka võrdlust ühegi muu heasüdamliku ja kasuliku loomaga! Küll tahaksime, et meid lõviks või kotkaks kutsutaks, siis paisub meie rind uhkusest). Siiski on armastatud usupiltide seas pilt sellest, kuidas Õnnistegija tallekest õlal kannab. Et see pilt veel armsamaks saaks, võiks jumalateenistusel lauda: «Olen Jeesu talleke, rõõmus sest mu hingeke … Tema helde hoiu all olen kaunil karjamaal …» (KLPR 430)
Usus on oma koht tunnetel ja sellel teadmisel, et mina olengi see lammas, see talleke, kes oli kadunud ja on leitud. Ei häbenenud ka Õnnistegija ennast Talleks nimetada – olgu siis Jumala Ohvritalleks või Talleks Ilmutusraamatu nägemuse altaril.
Tähtis on rõõm, ka usurõõm. Jeesus räägib, et leidja kutsus sõbrad ja naabrid kokku rõõmustama. Väga tõenäoselt küpsetati seal rõõmupeol ka lammas. Oluline ei ole asi iseenesest, tähtis on otsimine ja leidmine. Tähtis on õigluse taastamine, sest millestki ilma jäädes tunneme ju, et elu on meile ülekohut teinud. Ka siis, kui avastame, et oleme jumalariigist ilma jäänud ega oska seda enam tagasi saada.
Jeesus räägib selle loo variseridele ja kirjatundjatele – oma aja õigetele. Et need meile tundmatud tegelased ei paigutuks samasse sahtlisse, kus on lohed ja kuningatütred, siis pakuksin ilma vähimagi solvamiskavatsuseta välja kaasaegse analoogi: näiteks võiksid need olla baptistid ja parteilased, ühesõnaga enda arvates eliit. Nood arvustasid Jeesust, «kes patuseid vastu võtab ja sööb ühes nendega».
Üks piiblilugemise tarkus on lugeda Kirja enesekohaselt: Issand, mina olen see! Jeesuse osasse me ei passi. Järelikult peame ütlema patuse kohta: Issand, mina olen see! Nii saame me teada tölnerite ja patuste kohta, kes need on. Need oleme ju meie.
Tegelikult tutvustab Õnnistegija nende võrdpiltidega taevariiki. Enamasti ütleme meie, et maine on taevase vastupeegeldus. Seekord tutvustatakse meile olukorda teistpidi: maine õnnistus peegeldub taevas vastu rõõmupeona. Taevane rõõm omakorda avaldub maises jumalateenistuses.
Meie jumalateenistus on rõõmupidu siis, kui keegi on õndsuse teele toodud. Ja vastupidi on jumalateenistus igav ja ilmetu siis, kui kedagi pole hukatuse teelt päästetud. Kogudus on oma ülesanded täitmata jätnud ning siis pole ka rõõmustada millegi üle.
Inglid seisavad meie ükskõik kui suurepärase liturgia ajal nukralt nurgas, kurvastades kadunute suure hulga üle. Nagu laps, kes on kaotanud trammiraha, peame me kurvastama, et vaesed ei ole meie rikkuseks ning patused ei kogune kuulutama elavat evangeeliumi, mis on neid päästnud. Aamen.

 

 

 

 

Villu Jürjo,
Narva Aleksandri koguduse õpetaja