Usku peab rohkem olema, siis aitab meid ka Jumal

Jüri Ehasalu (60) astus peapiiskop Jaan Kiiviti kutsel Eesti Kiriku väljaandmise juurde kümme aastat tagasi, mil ta valiti SA Ajaleht Eesti Kirik nõukogu esimeheks. Lennul on läinud need kümme aastat koosmeeles tegutsedes. 

Iga päev, igas rõõmus ja mures on nõukogu esimees toimetust toetamas sõna ja teoga. Ja kui tarvis, ka oma leplikul moel ja leebe huumoriga asjade ja inimeste üle arutlemas, aga alati põhimõttekindlalt ja ausalt oma tegudes.
Sünnipäeva eel Eesti Kirikule antud intervjuus ütleb Jüri Ehasalu tagasihoidlikult, et inimese eest peaks rääkima eelkõige tema töö.
Oma tegudest ei räägi ta kõvahäälselt, vaid teeb vaikselt ära selle, mida tema meelest on tarvis teha. Tahaksin siinkohal tuua vaid ühe näite. Jüri Ehasalu 2010. aastal Tartu vaimuliku laulupeo heaks kordaminekuks annetatud 1,2 miljonit krooni on teadaolevalt suurim eraisiku heategevuslik annetus Eesti Vabariigis. Ja seda tehti kiriku heaks, mitte poliitilistel eesmärkidel!

Mida olete ellu kaasa saanud oma kodust, oma vanemailt?
Mu vanemad puhkavad Tallinna Metsakalmistul. Kui kadunud ema, Tallinna Jaani koguduse liige, 1992. aasta 21. jaanuaril isakoju kutsuti, eraldas valitsus meie perekonnale hauaplatsi kalmistuosas, kus on meediajuhtide viimsed puhkepaigad. Eesti Televisiooni esimene direktor Leopold Piip on maetud lausa vastaskrundile, Meinhard Tederi hauaplatsini on mõni samm. Olen toomkoguduse õpetajaid juba aegsasti hoiatanud, et kui minu maine tee kord lõpeb, saab see olema Eestis viimane kiriklik matus, mis toimub lausa kahe usuasjade voliniku valvsa pilgu all. Mõlemad eelnimetatud mehed olid järjestikku selles ametis.
Minu ema lõpetas 1937. aastal Viljandi Eesti Haridusseltsi Tütarlaste Eragümnaasiumi. Tema usuõpetajaks oli Jaan Lattik, keda ema alati suure austusega meenutas. Ema leeripilt hävis sõjas, uuesti leidsin selle Roman Toi mälestusteraamatust. Nad käisid koos leeris. Ema pool sajandit kestnud töö ühes ja samas haiglas on minu jaoks ustavuse ja kohusetunde sümboliks. Alati, kui Jaani kirikus orelit kuulan, meenutan, et üks suur vile kõlab seal ka ema mälestuseks.
Toomkiriku altari ees pidas Tunne Kelam hüvastijätukõnet 18. detsembril 2004, isal jäi mõni kuu üheksakümnendast sünnipäevast puudu. Taat sai esimese Nõukogude passi pärast Stalini surma. Sinnamaani pidi ta end varjama ja jälgi segama. Eestiaegset laevafirma omanikku jahiti hoolega, kuid Jumal hoidis teda.
Oma lapsepõlvekodust Pirital tõsteti meie pere välja, kui olin kümneaastane, õeke neli aastat noorem. See oli Hruštšovi viimane massirepressioon varakamate inimeste vastu. Kokku jõuti Tallinnas konfiskeerida kümmekond eramaja, järjekorras ootas veel paarkümmend suuremat eramut. 1964. aasta oktoobris sai Moskvas võimule Brežnev ning käskis kõik need majad tagasi anda. Sama ENSV Ülemkohus, kes need majad ära võttis, Moskva uue käsu peale ka tagasi andis. «Kullakesed, no mis nüüd meie…,» laususid kohtusaksad virilalt naeratades. Ülejäänutele antigi, minu vanemate ees vaid vabandati ning maksti ainult maja hind välja. Kaubandusministrile oli maja meeldima hakanud ja ta tegi kõik, et seda tagasi ei antaks. Üks õeluse poolest tuntud naabripere agaraks abiliseks, nagu tollal pahatihti kombeks.
Isa ja ema ütlesid ikka, et küll Jumal selle ülekohtu kord lõpetab. Nii sündiski: kui Eesti Vabariik taastati, saime ka oma kodu tagasi. Praegu olen lõpetamas seal põhjalikku uuendamistööd ja rõõmustan, et kunstnik Eva Jänes nõustus olema minu kodukabeli kujundajaks.

Kas Maalehe erastamine ja selle käigushoidmine vaid Eesti kapitaliga on tegu, mille üle uhkust tunnete, kuigi leht on omanikku vahetanud?
2007. aastal oli Maalehel mitu ostasoovijat. Ühele praegugi tuntud suurärimehele ütlesin otsesõnu: «Ma ei saa sulle seda lehte müüa, kuna sa ei oska sellega ümber käia. Rikud hea lehe ära ja pärast oled minu peale veel pahanegi, et olen sulle kehva kauba müünud.» Maaleht on tubli, püsib kindlalt oma väärikal kursil ja on ka trükiarvult Eesti Ekspressist ning Eesti Päevalehest pikalt ees. Uhkust tunnen aga kõigepealt selle üle, et lehe müümisel ei tehtud kellelegi liiga. Nimelt siis sündis Eesti seni kauneim erastamislegend – ka Maalehe koristaja sai oma aktsiaid müües miljonäriks.

Olete kirikutöös aktiivselt olnud üle paari­kümne aasta. Mida olulist sooviksite nimetada?
Minu leeriõpetaja teoloogiadoktor Evald Saag lausus meile, et mitte teie ei ole Jumalat valinud, vaid Jumal on teid valinud. Olen püüdnud olla selle valiku vääriline.
Küllap oleks õigem, kui inimese eest räägiks tema töö, mitte inimene ise. Olen rõõmus, et sain osaleda toomkiriku, Tallinna Jaani kiriku ja Juuru kiriku oreli kordaseadmises. Viimati olin abiks Halliste kogudusel ja Suure-Jaani vaimuliku laulupäeva korraldajatel.
Igal hommikul kodus palvet lugedes vaatan Jüri Arraku maali «Mooses lööb kaljust vee» (2Ms 17), mis meenutab lihtsat tõde: usku peab rohkem olema. Siis aitab meid ka Jumal. Meieisapalves kutsutakse meid otsesõnu andeks andma oma võlglastele. Minu siiras nõuanne kõikidele riidlejatele: ärgem laskem tühistel nägelemistel nende sõnade suurt sisu varjutada.
Kui 9. jaanuaril 2008 avaldasin Eesti Kirikus Rein Ristlaane nekroloogi «Viimase voliniku lahkumine», kus teda meenutati mitte ainult halva sõnaga, lubas üks teoloogiadoktor mind kirikuvande alla panna. Olin hämmastunud ja nõutu, kuniks teine teoloogiadoktor mulle lausus, et tema meelest on selle kirjatööga kõik korras. Olen sügavalt veendunud, et Jumal ja tema õpetus on üle meie kõigi – nii minu, nende teoloogiadoktorite kui kadunud Ristlaane. Nõnda oli, on ja jääb.
Sirje Semm

TEISED TEMAST

Südamlikud õnnitlused ja parimad soovid Jüri Ehasalule juubeli puhul!
Meie tutvus, mis edasi kasvas kindlaks sõpruseks, sai alguse mitu aastakümmet tagasi. Tema tööpõld on olnud lai, kuid täna tahaksin eriti toonitada selle ühiskondlikku osa. Jüri Ehasalu kuulumine kirikukogusse, mitmetesse kodanikuühendustesse ja organisatsioonidesse on tulemusrikas ja austusväärne.
Killuke mälusalvest. Kui saabusin 1988. aastal tagasi kodumaale, kust olin ära olnud kaheksa aastat, seisid ees väga otsustavad valikud. Jüri Ehasalu koos auväärt peapiiskopi Kuno Pajulaga andsid nõu kohtumiseks kõigi konfessioonide esindajatega, et arutada, ära kuulata nende soovid, mured ja ettepanekud. See ülimalt vajalik ettevõtmine sai teoks ja minu arvates andis see positiivse resonantsi.
Tuletagem meelde, et 24. detsembril 1988 kandsid Eesti Raadio ja Eesti Televisioon üle jõulujumalateenistuse Tallinna toomkirikust. Sellele eelnes saade «Usk ja ajalugu», kus rahvaga rääkisid kirikuõpetajad Toomas Paul, Voldemar Ilja, Vello Salo jt. Välja anti kolm kogumikku jõululaule, igaüks tiraažiga üle 10 000. Järgneval aastal heisati Pika Hermanni torni rahvuslipp. Sellele lausus oma hingestatud kõnes õnnistussõnad peapiiskop Kuno Pajula, koori juhatas Gustav Ernesaks. Kahjuks kipume neid rahvast ühendanud sündmusi unustama.
Ajaloolasena imetlen, kuidas Jüri Ehasalu mälu on talletanud lähiajaloo sündmusi, fakte, situatsioone. Tema kirjatööd selles valdkonnas on allikapõhised, objektiivsed ja, mis eriti tähtis, tõepärased.
Soovin talle edaspidiseks jätkuvat loomingulist indu. Südamlikud õnnitlused ja parimad soovid ka abikaasa Mailt.
Austusega
Vaino Väljas

Meenutades perioodi, kui me Jüri Ehasaluga kultuuriministeeriumis Maalehe erastamise asjus läbirääkimistel käisime – siis tundsin temas ära andeka juristi. Me pidime kohtuma minister Jaak Alliku ja korduvalt ka ministeeriumi ametniku Voldemar Prometiga. Nähes teiste ajalehtede saatust, oli meile selge, et mäng käib kõrgelt ja neid, kes oleks soovinud Maalehte endale saada, polnud vähe. Nendel läbirääkimistel kogesin, kui oluline on informeeritus, vastaspoole plaanide läbinägemise oskus, oma trumpide väljakäimise õige ajastus – juriidika kõrgeim pilotaaž!
Kui vastane oli vettpidavate argumentidega nurka surutud, ütles Ehasalu naeratades, et ega Maalehe töötajatest moodustatud aktsiaselts niisama lehte endale ei taha. Me oleme nõus ka õiglast hinda maksma. Edasi oli ainult vaja kokku leppida summas ja maksegraafikus.
Kindlasti tuleks Jüri puhul ära märkida suurt huvi poliitikas toimunu ja toimuva vastu. Tema isiklikus raamatukogus on vist kõik Venemaal ilmunud ja võimu telgitagustest kirjutavad raamatud. Nii teab ta väga täpselt, kuidas Kremlis asjad käisid, ning oskab hinnata, kuidas need praegu toimivad. Ta mäletab üllatavaid detaile ka omaaegsete EKP juhtide ja sealse töökorralduse kohta.
Arvestades tema informeeritust, head mälu, analüüsivõimet ja huumorisoont, võiks ta oma mälestustest nauditava raamatu kirjutada. Vastava ettepaneku peale ta ainult naerab. Küll aga võiksid ajakirjanikud, kes nendel teemadel kirjutada üritavad, enne seda Jüri Ehasaluga nõu pidada.
Mäletan üht tema jõulujutlust Maalehe kollektiivile, mille ta pidas vabaõhumuuseumis Sutlepa kabelis. See oli hästi komponeeritud, selge sõnumi ja hea sõnakasutusega pöördumine kolleegide poole. Jutlus lubas järeldada, et südames võis Jüri kanda soovi olla hingekarjane, kuid saatus tahtis muud. Kirikuteadliku inimesena pidas ta oma jutluse pingirea eest, mitte kantslist või altari juurest.
Agu Veetamm,
Maalehe vastutav väljaandja aastani 2007

Puutusin Jüri Ehasaluga kokku meediakeskuse Eesti Luterliku Tunni Teenistus tegevuses, kus ta kuulus aastail 1999–2003 juhatusse, olles kahel viimasel aastal selle esimees. Ta avaldas pidevalt arvamusi meie saadete kohta Vikerraadios ja Klassikaraadios, luges tähelepanelikult meie lehekülgi Postimehes, vaatas telesaateid ja oli võimaluste piires kohal nii «Elulõnga» sarjas Estonia talveaias kui ka muudel kontsertidel Tallinnas ja mujalgi.
Olles tugev majandusmees ja sügavate vaimsete huvide ning tõekspidamistega inimene, toetas ta võimaluste piires meie tegevust igakülgselt ning oli meediakeskuse likvideerimisel (täpselt kümme aastat tagasi juunis) meiega kõigis neis valudes ja vaevades, mida tol ajal läbi elasime.
Ma loodan, et nüüd on tal rõõm näha ja tunnetada seda, kuidas nii mõnedki meie ühised ideed elavad edasi kristlikus meedias ja koguni suures kirikutöös. Tänan teda südamest koostöö eest ja soovin tema kaunil tähtpäeval rikkalikku õnnistust edaspidiseks.
Ene Pilliroog,
meediakeskuse Eesti Luterliku Tunni Teenistus direktor 1997–2003

Jüri Ehasalu võlub omapärase mõtteerksusega. Tal on igas olukorras pakkuda mõni huvitav argument. See aitab elu edasi viia, teha paremaid otsuseid. Kogudusetöös on ka tähtis suhe varasemate põlvkondadega ja traditsioonidega. Minu enda ajaarvamine nii kaugele ei ulatu.
Jüri Ehasalu on mind ka ärgitanud mõtlema teistmoodi Eesti lähiajaloost. Sageli oleme mingite veidrate ettekujutuste vangid, mida kujundab massimeedia. Nii peame ka ajalugu sageli veidruseks ega oska väärikalt hinnata eelmiste põlvkondade panust. Erialaselt on mulle palju andnud vestlused ajakirjanduse teemal. Ta on näinud tõuse ja langusi, innustumist ja väsimust.
Indrek Treufeldt,
Tallinna piiskopliku toomkoguduse juhatuse esimees

Vaimulikuna oma üht ustavamat koguduseliiget ja igapühapäevast kirikulist paremini tundma õppinuna olen märganud, et suhtlemisel viisakat ja protokollikohast ranget distantsi hoidev mees võib mõni hetk hiljem olla soojalt ja isiklikult südamlik ning tähelepanelik. Tema kui kaaskristlase vooruste hulka kuuluvad väärikus, viisakus, täpsus, ausus, hoolivus, nõrgema ja unustatu märkamine, kristlik armastus, andmisrõõm.
Paljud teavad, et pühapäeviti Tallinna toomkiriku ees seisvatest autodest kõige puhtam, uhkem ja kallim kuulub härra Ehasalule. Vähesed teavad, et turul käib Jüri Ehasalu seevastu alati trammiga. Jumalale kuulub parim ja olulisim osa!
Tänulikkus Jumala vastu leiab väljundi pühendumises vabatahtlikule tegevusele kirikus. Tema detailne, lausa entsüklopeediline mälu lähiajaloo, eriti nõukogude aja nomenklatuuri kuulunud isikute nimede, ametite, tiitlite ja sõjaväeliste auastmete meenutamisel on imestamisväärne. Sageli on need omaaegsed suurkujud vaimukate ja humoorikate tõsilugude kangelased. Kust Jüri Ehasalu need lood võtab ja ainese ammutab, teab vaid tema ise. Haruldaselt hea huumorimeel ja täpne sõnakasutus muudavad vahel ka kõige tüütuma koosoleku tujutõstvaks sündmuseks.
Lõpetuseks tahan esile tõsta Jüri Ehasalu siirast ja peaaegu lapselikku usaldust Jumala vastu, mida hingekarjasena olen tähele pannud ja mida kõigile eeskujuks toon. Soovin Tallinna piiskopliku toomkoguduse nimel Jüri Ehasalule ümmarguseks väärikaks juubeliks rohket Jumala õnnistust, rõõmu ja tervist.
Urmas Viilma,
Tallinna piiskopliku toomkoguduse õpetaja

JÜRI EHASALU
Sündinud 5. juunil 1953, juurtelt ja päritolult mulk.
Diplomid: õigusteadus, ärijuhtimine.
Kiriklikud ametid: XXVIII ja XXIX kirikukogu liige, Tallinna praostkonna sinodi saadik, EELK Kirikupäeva ja Laulupeo sihtasutuse nõukogu esimees, SA Ajaleht Eesti Kirik nõukogu esimees, OÜ Kiriku Varahaldus nõukogu liige, EELK majandusnõukogu liige, EELK revisjonikomisjoni liige, Tallinna toomkoguduse juhatuse aseesimees.
Autasud: EELK Teeneteristi II klassi orden, Valgetähe IV klassi orden, Eesti Vabariigi Põllumajandusministeeriumi teenetemärk.

 

Eesti Kiriku toimetuse, kolleegiumi ja nõukogu liikmete südamlikud õnnesoovid sünnipäevaks!

Jüri Ehasalu on oma juubelipäeval Lõuna-Karjalas koos lähimate sugulastega ja palub tänada kõiki, kes talle häid soove saatsid.