Kirikusse, kui ööselgi on valge

Tartu 13 pühakoda pidasid reedel, 24. mail oma uksed valla südaööni ja teist aastat toimuv kirikute öö tõi pühitsetud ruumi ootuspäraselt palju huvilisi.

«Öös on asju ja inimesi, elamusi ja saladusi, mida otsida ja avastada. Nagu tähed säravad vaid öösel, võib mõnikord just pimeduses leida tähendust, lahendust ja selgust,» ütles kirikute öö eel peapiiskop Andres Põder, soovides Eestis tegutsevaid erinevaid konfessioone ühendava Eesti Kirikute Nõukogu presidendina osavõtjatele osadust ja oikumeenilist vaimsust.
Ülikoolilinnas reede õhtul ringi liikudes võis tajuda selgemini tavalisest: kirik on kohal, on keset linna ja inimestel on sellest hea meel. Uksed ei olnud lahti mitte üksnes lukust, vaid olid avatud sõna otseses mõttes, julgustades sisse astuma. Nii koguduseliikmeid kui kirikukaugeid, nii lapsi kui eluõhtule jõudnuid.
Et sõnumit võimalikult mõjusalt sihtrühmani viia, olid kogudused õhtu korraldamisega ka palju vaeva näinud. Seega, uksed ei olnud üksnes lahti, vaid mõeldud oli sellelegi, mida kirikuruumi jõudnutele pakkuda.
Oli kogudusi, kes sealjuures lähtusid teadmisest, et kirikuruum juba iseenesest kõnetab tulijat, ja oli neid kogudusi, kes üksikasjalikumalt õhtu kava olid kokku pannud. Viimaste hulgas jäi silma Ülikooli-Jaani, kes ennast «noorusliku kogudusena iidses hoones» esitledes kutsus huvilisi täiuslikule «õhtusöögile», kus eelroaks pakuti «orelihelisid mahedas meditatsioonikastmes», pearoaks «improviseeritud orelihelide suppi» ning magustoiduks kontserti, kus hiliseid kirikulisi aitasid mediteerivale lainepikkusele oma lauludega koguduse juhatuse esimees Juhani Jaeger ja InBoil.
Peale EELK Peetri, Pauluse, Jaani ja Maarja kiriku öeldi hiliste õhtutundideni tere tulemast ka teiste konfessioonide jumalakodades. Õigeusklikud võõrustasid linlasi Pühade Aleksandrite kirikus ja Jumalasünnitaja Uinumise katedraalis; katoliku kogudus tutvustas ennast nii kirikus kui frantsiskaani õdede kloostris, külastada sai ka metodisti Püha Luuka, baptistide Kolgata ja Salemi kirikut ning advent- ja nelipühi kirikut.
Eriti nooremale rahvale oli meeleolu loovaks ja mööda erinevaid kirikuid ringiliikumisele innustavaks nn palveränduripassi templite kogumine.
Kui keskööl kogu linna kirikukellad üksteise võidu helisema hakkasid, peatusid needki ulauitajad, kel kirik maamärgina alati silma ei jää. Kui paljud neist selle hetke ajel aga igavikulistele asjadele mõtlesid, teab üksnes Jumal.
Liina Raudvassar