Volber tuligi teistmoodi

Kui palju informatsiooni ja elamusi võib mahtuda ühte päeva, sain aimu jürikuu lõpusirgel. Suur osa 30. aprillist möödus Eestimaa südames, kui kolleeg Sirje Semmiga kirikukogul toimuvat vaatlesime. Peapiiskop ei jätnud oma aruandvas ettekandes vaka alla ka muremõtteid. Just olid avalikkuse ette jõudnud 2011. aasta rahvaloenduse tulemused, kus end luterlaseks identifitseerijaid oli kõigest 10%. Kuis nii, kui EELK arvnäitajad on aina tõusujoonel? Mõned vaimulikud sattusid avalikkuse tähelepanu alla vaimulikule sobimatu käitumisega, teised kasutasid rahulolematuse väljendamiseks kirikuväliseid kanaleid, kurjustas kirikupea pärast seda, kui oli kiitnud töötegijaid, kes trotsides alarahastust usinalt toimetavad.
Tagasi ülikoolilinna jõudsime just õigeks ajaks, et ühineda üle Emajõe Raadile suunduva volbrirongkäiguga. Sinist, musta ja valget kangast kõige ees nähes meenusid 25 aasta tagused muinsuskaitsepäevad, millest koolitüdrukuna osa sain. Toonase austuseks, mil sinimustvalge oli veel «põranda all», olid rahvusvärvid nüüdki eraldi lipuvardas. Silmanurgast liigutuspisarat tõrjudes nägin enda ümber inimesi samade emotsioonidega. Väikelastest vanuriteni. Ja mitte üksnes rongkäigus, vaid ka majaakendel ja teeäärtel. Justkui märku andes, et see asi, mida me ilusal kevadõhtul koos ajame, ei ole erakonnapoliitika, võimulolijate ideoloogiaakt või eurorahastatud projekt, vaid rahva ühise tahte avaldus. Nii nagu kevadine suurvesi, mis paisud murdes tee vabadusse leiab, jõudsime meiegi mööda Roosi tänavat astudes Raadi mõisa, et paika seada Eesti Rahva Muuseumi nurgakivi.
Liina Raudvassar