Seisata teelahkmel ja kuula Jumalat

Jh 16:23–33
Mõne aja eest juhtusin nägema üht pilti, millel oli kujutatud teelahe, kus ühe teena kulgenud rada hargnes kahte suunda. Sellel teel oli palju inimesi ning kõik peale ühe läksid lahknenud teel ühte suunda, vaid see üks astus teisele rajale. Pildi juures oli küsimus, kui sageli me nii tunneme.
Tõepoolest on elus tihti nii, et tunneme end üksijäänuna, kõik käiksid justkui hoopis teisi radu, nii et meie teed ei kattu kuidagi. See teeb meele mustaks ja kurvaks.
Selle pühapäeva teema ja jutluse aluseks oleva Johannese evangeeliumi kirjakoha põhjal saame aga öelda, et kui vahel ka tunneme end kõigist inimestest maha jäetuna, siis Jumal on ikka meiega. Inimestena ei oska me vaid kuulda oma südames Jumalat ja tema juhatust.
Mõeldes Jeesuse elule teame, et tema ümber oli palju inimesi, kuid ta erines neist kõigist ja inimlikust vaatenurgast võttes oli ta kindlasti see, kes käis oma teed üksinda ja teistmoodi. See näitab, kui tugev ja oluline oli tema side Isaga, kes oli andnud ülesande tulla ja inimesi aidata.
Inimestena kipume väga paljudes olukordades käituma karjana, kus üks loll jookseb ees ja kõik teised mõtlematult järel. Jah, nii minnakse küll kambakesi koos ühte teed, kuid valdav osa teekäijatest astub lihtsalt eeskäija jälgedesse, mõtlemata sellele, kuhu teel ollakse.
Nii möödutakse mitmest teelahkmest, kus oleks ehk olnud mõistlikum ära pöörata, kuid et peavool läheb ikka ühes suunas, siis ei malda keegi kõrvalisemat teed minna. Kuid teiste jälgedes käimine võib olla ohtlik.
Päris palju aega tagasi, kui olin noor skaut, toimus meil Läänemaal retk, mille üheks osaks oli raba ületamine mööda taliteed, mida väidetavalt ei olnud keegi enne soojal ajal käinud. Kui esmalt tuleb sellises olukorras ehk mõte käia seal ilusasti hanereas, et nii jõuame kõik kenasti sihile, selgus pärast esimesi samme pehmes rabapinnases, et eeskäija jälgedes käimine on üks ohtlikumaid asju. Iga samm, mille inimene turbapinnases astus, tekitas augu, ja kui esimene jälg oli ehk poolde säärde, siis teisena samasse jälge astuja pidi arvestama juba üle põlve küündiva sügavusega. Nii tuligi meil ka koos rada käies leida igaühel endal koht, kuhu astuda.
See pilt teelahkmest ja Jeesuse sõnad: «Mina olen tee ja tõde ja elu!» (Jh 14:6) aga ei kõnele meile ju tegelikult mitte millestki muust kui sellest, et ükskõik millist rada me ka ei valiks, tee, mida käime, on ikka Jumala antud. Kõigil teedel on inimesel vaja usaldada Jumalat ja kuulata tema juhatust, nii saame säästa palju vaeva ja jõuda sinna, kuhu tegelikult minema peame.
Jumala kuulmine ja kuulamine argielus on aga paras väljakutse, sest selleks on vaja aega võtta, et hetkeks seisatada ja kuulatada. Tänapäeva kiirustavas maailmas aga ei mallata just sageli hoogu maha võtta, nii tormamegi karjakaupa külg külje kõrval eespool ruttajate jälgedes, ise täpselt teadmata, kuhu tee viib.
Kui aga leida oma südamest üles usk, mille Looja meile elu andes on sinna peitnud, siis võib ka kõige tormakama inimese elu muutuda. Ühtäkki hakkame nägema oma südamesilmadega ja mõistame, kui rumalasti oleme tormanud ning oma hinge venitanud ja katki rebinud väga tühiste asjade poole tormamisega. Ja siis katkiste inimestena kirume küll üht ja teist ning süüdistame Jumalat, et tema on meid üksi jätnud.
Jeesus aga ütleb meile: «Mida te iganes palute Isalt, seda ta annab teile minu nimel. Tänini ei ole te midagi palunud minu nimel. Paluge, ja te saate, et teie rõõm oleks täielik!» (Jh 16: 23–24) Kas see kõik ei kehti mitte ka tänapäeval?
Palumine on ohtlik, sest tõepoolest Jumal täidab meie palved. Seepärast ongi vaja Jumalaga oma südames kõnelda ja asju arutada, sest omapäi suudame me tegelikult olla vaid karjas tormajad. Kui on aga korras suhe Jumalaga, siis mingu pealegi kõik teised oma teed, sest vahel inimeste mõistes üksi, kuid tegelikult koos Jumalaga käimine võib kujuneda palju suuremat rõõmu valmistavaks ja südamesse rahu toovaks.
Pilt sellest, et kõik inimesed peavad käima ühte teed, on ju tegelikult väär, sest Jumal on andnud igale inimesele oma tee. Ükski tee ei ole halvem ega parem, sest kõik teed on Jumala teed, rumal inimene lihtsalt ei järgi tema juhatust ja läheb kaasa kellegi teise teele, lootes jõuda õigesse kohta. Kuid nii võib ring kujuneda väga suureks ja pärale jõudes on teeline liiga kurnatud ja väsinud.
Parim viis leidmaks oma tee on kõnelda Jumalaga, arutada temaga, küsida ja kuulata, mis temal öelda on. Siis on meil rahu südames ja meel rõõmus, kui käime oma rada ikka lähemale sihile, mille Looja meile andnud on. Selleks kõigeks on aga vaja vahel seisatada teelahkmel ja kuulata Jumalat.

 

 

 

 

Mikk Leedjärv,
Viimsi koguduse õpetaja