Jüri Keskpaik loob oma ülemlaulu

Ma pole kunagi Uplinnas käinud ega kahjuks ka mitte linnuteadlase Jüri Keskpaigaga kohtunud, aga tema Eesti Kirikus ilmunud lugu «Palvega looduses» lugedes ja temaga vesteldes meenusid mulle keldi palved ja Pauluse kiri korintlastele.

Mets tema Uplinna talu ümber on linnulaulu täis, vaikuse periood looduses on läbi saanud. Möödunud neljapäeval, kui Jüriga juttu ajasime, ütles ta, et just jõudsid kohale linavästrikud ja et sookurg on majast kolmesaja meetri kaugusele pesa teinud. Piiritajate saabumist tuleb oodata järgmise kuuni. Kõik on just kui avali, nõnda ka Jüri, kes valmis pikalt oma elufilosoofiat selgitama.

Alustalad murdusid
«Ei ole ühtki lindu lennul, pole ühtki tähte taevas, pole midagi päikese all, mis ei kuulutaks tema headust,» palvetavad keldid. Sinnamaani aga, kuni 1936. aastal Narvas sündinud tulevane teadlane looduse taga Jumalat nägema hakkas, oli pikk tee.
Jüri ütleb, et kuigi ta oli lapsena ristitud, viis elu ja valitsenud ühiskondlik korraldus ta selleni, et temast sai parteisekretär ja ateist. Lõputud katsed zooloogia ja botaanika instituudis töötades (1965–1993) panid aluse austusele elu vastu, aastakümneid tagasi loetud venekeelne brošüür pühast Franciscusest hakkas lammutama ateismi alustalasid.
Teetähiseid nimetab Jüri Keskpaik teisigi: abikaasa Tiiu õhutus, juhuslikul kohtumisel bussis Endel Apsalonilt kingituseks saadud Piibel, mida ta süvenenult lugema hakkas. Ent see polnud põhiline, ütleb ta ise, sest Kristus elas kaua aega tagasi ja jäi kaugeks. Aga ta leidis pühakirjast oma Jumala, kes kõneleb temaga lindude ja loomade keeles.
Tuleb vaid areneda ja õppida neist aru saama, tuleb tunda aukartust elu ees, nagu õpetas seda Albert Schweitzer. Kui apostel Pauluse kreedo on usk, lootus ja armastus, siis juhtmõtteks, mille järgi Jüri elab, on ausus, austus ja usaldus. Neid kolme mõistet tuleb järgida nii looduses kui ka inimestevahelistes suhetes.

Liigutab südametunnistust
1989. aastal konfirmeeriti Jüri Keskpaik Karuse kirikus. Sestpeale on sealses kirikus ja tema kodusel metsaaltaril peetud pööripäevapalvust. Kui üks uks Tartus Jüri Keskpaiga elus kinni pandi (arvatavalt usuliste vaadete tõttu ei pikendatud tema lepingut zooloogia ja hüdrobioloogia instituudi õppejõu kohale), avati teine talle nii hingelähedasel Läänemaal. Talle pakuti õpetaja kohta Virtsu koolis.
«Need seitse-kaheksa aastat olid mu elus ilus aeg. Mul oli lastega imeline kontakt,» meenutab endine õpetaja, kes praegu pensionäripõlve peab: loeb ja kirjutab, uurib loodust ja arendab ennast. «Kogu minu areng toimub läbi Jumala,» ütleb elu austav mees, keda kirik õpetas pühadust tundma ja kogema. Ta ütleb, et hindab kõrgelt Jaan Tammsalu, kes tegeleb enda ja teiste harimisega.
Tema sisemine areng on kõike muud kui sirgjooneline: ta on olnud kirglik jahimees ja karm jahiinspektor, mitu korda on tema pihta püssist lastud. «Kurja ja trahvidega ei paranda midagi, tuleb kannatlikult teadvustada ja liigutada südametunnistust,» ütleb mees, kes surma ei karda ja on oma esivanemate talust teinud Eluaustuse laigu, nagu ta seda ise kutsub.
Jahikirest ja vajadusest midagi inimeste mõtlemises muuta kirjutas Jüri Keskpaik möödunud detsembris (Lääne Elu, 8.12.2012). Pisut verdtarretavad, aga mõtlemapanevad on tema sõnad: «Tahtmatult näen oma rehealuse väravas jahipüssist väljalastud kuuli auku. See on lapsepea kõrgusel ja tulnud õuevärava poolt, kus on väikene põld, kus on kitsede jooksurada.» Need kuuliaugud olid lastud palju aastaid tagasi, ent sama võib juhtuda tänagi …
Seepärast võtan appi taas keldid, et palvetada kõigi eest: «Sind Jumal hoidki igal järsakul. Sul Jumal andku läbipääsu igal rajal. Sul Jumal muutku ohutuks kõik teed. Ja võtku sind Ta oma embusse, sind võtku oma käte vahele.»
Rita Puidet