Et enda ümber imesid näha

Kaunis köites paarisajaleheküljelise raamatu «Imed» kinkis mulle umbes kuu aega tagasi autor, praegu Vancouveris elav ülimalt vitaalne ja nooruslik 91aastane vanahärra Leo Allas. Tegemist ei ole kirjanikuga, vaid Valgast pärit elupõlise inseneriga, keda elu- ja töömehetee on viinud peaaegu ümber kogu maakera, Austraaliast Brasiiliani. Viimases oli ta aastaid nii hüdro- kui tuumaelektrijaamu projekteeriva rahvusvahelise energeetikakontserni juhiks. Teda kui eestlasest inseneri tunnustab Brasiilia riik siiani sealse moodsa inseneriteaduse ühe rajajana.
Kümmekond aastat tagasi tundis Leo Allas tõsist kutsumust panna kirja oma pika elu jooksul kogetu. Nüüdseks on trükivalgust näinud juba seitse üllitist, osa eesti-, osa ingliskeelsetena, ning mõttes mõlgub veel paari raamatu kirjutamine. Pärast esimeste elulooraamatute ilmumist jõudis ta veendumusele, et nii tema enda kui ka ta perekonna elus on olnud hetki, mida ei saa nimetada lihtsalt juhusteks. «Mõeldes põhjalikumalt kõigile aset leidnud sündmustele olen ma kindel, et need olid Jumala tänapäevased imed,» tõdeb vanahärra Allas.
Nimetatud raamatu kirjutamist ajendas ligi seitse aastat tagasi toimunud raske õnnetus tema pojapojaga, kui suure tormiga kukkus Vancouveri saarel pooleteisemeetrise läbimõõduga põlispuu otse auto esikapotile. Arstide sõnul olid noormehe vigastused nii tõsised, et juba ellujääminegi, täielikust tervenemisest rääkimata, sai nende hinnangul olla vaid ime. Ja ometi see ime sündis.
Teise loo jutustab autor oma lapsepõlvest, kui ta viieaastase poisina kahepoolset kopsupõletikku põdedes Tartu lastekliinikus hinge vaakus. Ühel kriitilisel ööl näeb ta, et palati uks avaneb ja sellest astub sisse üleni musta riietatud ja kaetud näoga kogu. Poiss hakkab palvetama: «Armas taevane Isa, ära lase mind veel minna, ma olen ju nii noor», mille peale too must kogu peatub, keerab ümber ja lahkub palatist. Teda ravinud tuntud professor Ludvig Puusepp leidis peagi õige ravimi ja poiss sai terveks. Sündmusi, mille ühiseks nimetajaks on ime, leidub selles raamatus üle kolmekümne.
Härra Allast külastades oli minu jaoks aga veel suurem ime see, kui suur on ta armastus oma aastaid Alzheimeri tõbe põdeva abikaasa vastu. Rikkas lääne ühiskonnas on tavaline, et vähegi raskemad haiged pannakse hooldekodusse. Too 91aastane mees ei kujuta ettegi, et ta peaks inimese, kes üle seitsmekümne aasta on tema kõrval olnud ja nüüd pidevat abi vajab, eluõhtul kellegi teise hoolde jätma.
Olen viimase kolme kuu jooksul siin Kanada läänerannikul kohanud imelisi inimesi ja kuulnud imepärastest elusaatustest vist küll rohkem kui oma kolmekümne koduse tööaasta jooksul kokku. Kui me kodueestlastena oleme küllalt kinnised ning kohati isegi tõrjuvad oma rõõme ja muresid teistega jagama, siis siin üllatab tulest ja veest läbi käinud inimeste avatus ja positiivsus ning oskus näha ja hinnata imesid oma elus.
Hiljuti matsin meie siinse korteri perenaise, kes 1. aprillil oleks saanud 99aastaseks. Ta jõudis sõjapõgenikuna läbi Poola, Austria ja Inglismaa 1950ndate alguses Vancouverisse ja asus siin ühes Kanada rikkamas perekonnas toateenijaks. Veel palju aastaid hiljem, oma 90. sünnipäeval sai ta kirjaliku õnnitluse selle pere ühelt pojalt, kes oli selleks ajaks tõusnud Kanada välisministriks.
Et proua Lydial lapsi ja lähedasi ei olnud, veetis ta oma viimased eluaastad hooldekodus. Kui jõulude ajal teda vaatamas käisime, oli ta silmanägemine kadunud ja elujõud raugenud. Olles aga üheskoos lugenud meieisapalve, ütles ta õnnelikult, et nüüd on tema ümber paradiis.
2. sajandi kirikuisalt Aleksandria Klemensilt pärineb ütlemine, et Kristus on muutnud kõik meie loojangud koidikuks. Annaks Jumal, et nende kuldsete sõnade valguses suudaksime kõik paremini mõista, kui vähe on vaja selleks, et ka enda ümber imesid näha.
Mihkel Kukk