Õnneks on ta olemas

Ajaleht Eesti Kirik ajas mu hauda. Sõna otseses mõttes. Teoloogiatudengina otsisin võimalust end ise majandada õpingute ja kogudusepraktika kõrvalt. Selleks ei leidnud sobivat võimalust, sest öötöö pubis ettekandjana ka just ei vaimustanud. Võimalus saabus, kui tuli päästev kõne mentor Urmas Pettilt: «Meil oleks Eesti Kirikusse vaja ühte reporterit. Ma olen vaadanud, et sul sulg justkui jookseb, äkki proovid?» Muidugi proovin!
Pidin tegema proovitöö. Samal ajal olid aktuaalsed päästekaevamised Viru-Nigula kirikuaias kokku varisenud hauakambris ning oli hea võimalus enda olemasolu tõestamiseks paariks päevaks hauda viskuda ja sellest ülevaatlik reportaaž nikerdada. Nii see Eesti Kirik mind hauda ajaski ja täiesti heal eesmärgil: ma saingi meie kiriku vanimasse häälekandjasse tööle.
Aastad Eesti Kirikus olid täis uusi väljakutseid, loomingulisi heitlusi ning põnevust väga hea meeskonna keskel. Kindlasti omandasin arvestatavad kogemused, mis mängisid hiljem rolli minu Tarvastu Teataja toimetajaks saamisel. Iga kordaminek ning hea tagasiside toitis motivatsiooni ja hinge positiivses mõttes, ent loomulikult oli ka hetki, kus tuli vastamisi seista pingeliste olukordade lahendamise ning kriitikaga.
Eks igasugune meediakanal kõnnib sageli üsna õhukesel jääl. Ja teatavasti on meedia tihti ka vahendiks, mille abil või kaudu lahendada omavahelisi konflikte. Või siis – kedagi paika panna. Inimestest koosneva institutsioonina ei saa ka meie vaimulikkond ilma lahinguteta hakkama ning paraku on nõnda, et kui omavahel kõneldud ei saa, siis peab leidma mingi teise tee.
Eesti Kiriku kiituseks võib öelda, et ta pole kunagi võtnud subjektiivseid pooli, vaid on alati andnud sõna mõlemale leerile. Kuid sõnal on suur jõud ja n-ö võitluse keskmes olemine on ikka ühte- või teistpidi kurnav. Sõnas väljendub inimese suurim viha, kibestumus, hukkamõist ja kord juba must valgel välja paisatuna ei saa seda jälge enam maha pesta. Tänapäeva moodsad võimalused teevad selles osas eriti ettevaatlikuks: mõtled, et kirjutad kasvõi Facebookis kellegi seinale mõne emotsionaalselt toetava lause ning enda üllatuseks leiad selle lause järgmisel päeval või nädalal ajaleheveerult. Ja siis taipad, et mõistlikum on kirjutada otse inimesele endale, et keegi ei saaks su ühte sõna või sõnapaari panna särama mingis hoopis teises valguses.
Aga vahel ju tahaks. Tahaks kasvõi ühe lausega enda südame rahustuseks või kellegi toetuseks oma meelsusest märku anda. Või anda märku sellestki, kui kurvaks ja nõutuks teeb mingil arusaamatul põhjusel juurdunud komme kõigepealt «eksinud vend» avalikult kividega oimetuks pilduda ning alles siis hakata küsima: «Kuidas sa siis oma käitumist ka seletad?» Kas me oleme tõesti nii tugevad, et saame endale lubada iga meist mingil moel eristuva kaasvõitleja materdamist? Teha seda kõva häälega, sõjakalt, erinevaid avalikke kanaleid kasutades, et kogu ühiskond saaks taas näpuga näidata: näed, need seal kirikus on samasugused silmakirjatsejad nagu meie.
Õnneks on meil olemas vähemalt Eesti Kirik, mis püüab ajakirjandusliku suhtekorraldajana meie omavahelisi suhteid lappida, aga kas see kõik peab minema nõnda kaugele? Mis hetkest läks meil kaduma võime omavahel asjadest rääkida ning algas verejanuline himu iga «kapist välja astuv» ametikaaslane häbiposti naelutada? Jälgin vahel toimuvat ja tunnen kõhedust: aga mis saab, kui mina teen või ütlen kogemata midagi, mis kutsub esile samasuguse tornaado? Kas hirmu- või ebakindlustunne omade keskel on normaalne ja edasiviiv jõud? Asi polegi mu meelest selles, millega keegi kirikus oma põhitöö kõrvalt veel tegeleb – asi on selles, et esmajärjekorras ei püüta välja selgitada ning mõista, miks ta seda teeb, vaid et kõigepealt visatakse esimene kivi …
Aga Eesti Kirikule soovin õnne ja leian, et tema panus meie võitlustesse on olnud märkimisväärne. Olen toimetuses töötades neid võitlusi ennegi näinud ja küllap see on teinud mind eriti tundlikuks. Piisavalt tundlikuks, et tunda muret selle üle, kuidas me oma sõnades üksteisele küll mitte ehtsaid, vaid kujundlikke ja paraku pöördumatuid haudu kaevame.

4. märtsil möödus Eesti Kiriku taasilmumisest 23 aastat.

 

 

 

 
 

Anna-Liisa Vaher,
Eesti Kiriku reporter 2004–2006