Hale paroodia ja tõsine otsus

Kui mööda inimesi ringi luusiv külmetushaigus meie kodus laastamistööd tegi ja mu mitmeks päevaks voodisse sundis, võtsin pihku raamatukogust laenatud suurekirjalise ja kergekaalulise paar aastat tagasi ilmunud lugemisvara, mille pealkirja ja autori jätan enda teada. Kergekaalulisuse all mõtlen siin ühtlasi lihtsat lugemist, mis oodatust enam emotsioone tekitas. Võib-olla sellepärast, et kontrast kahe mõttemaailma vahel tundus eriti terav.
Tartu rahulepingu aastapäev pani tänutundes mõtlema neile rohkem kui kolmele ja poolele tuhandele langenule ja veel enamatele haavatutele, tänu kelle julgusele ja kindlameelsusele sai teoks meie oma riik.
Samuti mõlkus mõtteis Saku rahvas, vanad ja noored, kes on jõudnud äratundmisele, et tahavad asutada iseseisva koguduse. See otsustavus, vastutus ja Jumala usaldamine väärib tunnustamist, aga tekitab ka heas mõttes kadedust. Nende adra järel käimise entusiasmi tahaks paljudega jagada ja aina rohkendada mulle usaldatud vahenditega. Süües kasvab ju isu: kui oled kogenud midagi head, tahad seda jälle ja jälle. See on nagu narkootikum või adrenaliinisüst.
Nüüd aga sellest raamatust. Lihtlausetega ja eestlasi, otsesõnu mehi ja kaudsemalt naisi alavääristav kirjatöö kutsus vaatamata vastumeelsusele edasi lugema, sest mingi mõte pidi autoril kirjutades ometi olema. Naljakas raamat ei tundunud, aga lootus oli, et leian sellest tundmatu autori eneseirooniat, vihjet, et loetut mitte tõsiselt võtta.
Mõttetu sisu, asjatult raisatud paber ei andnud asu ja pärast otsingut internetist leitud vihje pseudonüümi all avaldatud loost, mille autor on hoopistükkis mees, tõi selguse, et tegu on paroodiaga. Jah, vahel tuleb oma esialgset arvamust muuta, sest kui kujutan loetut esitama Jan Uuspõllu ja «Ürgmehe» võtmes, võib välja tulla päris naljakas lugu. Uus vaatepunkt lepitas ja tuletas meelde, et igas asjas tuleb kaaluda läbi erinevaid variante – nii võib jõuda ootamatute tulemusteni.
Rita Puidet