Lars Levi Laestadius

Soome usuline maastik on olnud rikas mitme kirikusisese äratusliikumise poolest. Palvetajad, ärganud, evangeelsed ja lestadiuslased on kõik vähemalt poolteise sajandi pikkuse traditsiooniga.

Üks võimsamaid neist oli lestadiuslaste liikumisele alusepanijaks saanud Lapimaa praost, Põhjamaade apostel Lars Levi Laestadius (10.01.1800–21.02.1861).

Pastor, botaanik ja usundiuurija
Laestadiuse elu oli sünnist surmani seotud Rootsi Lapimaaga ja seal elavate laplastega (saamidega). Olles rahvuselt rootslane, pidi ta pastorina kolme rahvuse kokkupuutealal kasutama ka soome keelt. Kuna tegemist on väga hõredalt asustatud piirkonnaga, elasid inimesed seal üpris karmides tingimustes.
Laestadius sündis Arjeplogis, kirikukülast 77 km kaugusel kolkas. Lapsevoodist tõusnud ema olevat viinud poisi laplaste seljakotis talvel jala õpetaja juurde ristimisele. Teel tabanud neid lumetorm ning hange mattunud ema koos lapsega oli leidnud laplaste koer.
Isa, kes oli pärit Põhja-Rootsi tuntud vaimulike suguvõsast, oli hõbedakaevanduse juhataja, kuid kahjuks viinaveaga, seetõttu elas pere üsna vaeselt.
Kui poolvend isa esimesest abielust sai pastorikoha Lapimaale, hoolitses ta ka oma noorimate vendade Levi ja Petruse eest, et nad said astuda Härnösandi gümnaasiumi, mille järel mõlemad õppisid Uppsala ülikoolis teoloogiat.
Lars Levi oli huvitatud ka botaanikast. Ta uuris põhjalikult Lapi loodust ja temast oleks võinud saada kuulus taimeteadlane. Taimede uurimisega tegeles ta pastoriametiski ning saavutas sellel alal isegi rahvusvahelise tunnustuse. Kogu Laestadiuste suguvõsa paistis silma erilise andekusega, millele lisandus suur armastus karmi põhjamaa ja selle vaese rahva vastu.
Lars Levi Laestadius ordineeriti vaimulikuks 1825 ja sai järgmisel aastal pastorikoha Rootsi põhjapoolseimas kihelkonnas Kaaresuvantos, kus soomlastest uusasukate kõrval elas sadu laplastest põdrakasvatajaid. Ta võttis oma ametit väga tõsiselt, rändas ringi mööda kogudust, õpetas inimesi külades ja oli nõudlik leeritulijate teadmiste suhtes.
Usundiuurijana kirjutas Laes­tadius ka saami mütoloogiat käsitleva teose «Lapimaa mütoloogia fragmendid». See kõik lõi eelduse tulevasele äratusele.

Ärkamine
Laestadius noomis Lapimaa rahvast karmilt nende pattude pärast, milleks olid eelkõige joomine, salakaubandus ja põdravargused. Kuid esialgu tulutult. Pärast seda, kui 1839. aastal suri ta väike poeg ja ka ta ise oli surmasuus, hakkas Laestadius usuasju ja oma ametipidamist nägema hoopis uues valguses. Sisemiste ahastuste ajal kõndinud ta nii palju ümber ühe mäe, et sinna jäänud jäljed sisse. «Õpetaja otsib teed taevasse,» ütlesid lihtsameelsed lap­lased ning teda hakati kutsuma kõndija Lassiks.
Laestadiuse pöördumiseks loetakse aastat 1844, kui ta Asele koguduses jutlustas. Seal tuli tema jutule üks lapi noorik, kes oli saanud äratust kuulsat usumeest pastor Brandelli külastades. Laestadius võrdles Lapi Mariat selle Maarjaga, kes istus Jeesuse jalge ees teda kuulates. Maria lihtne tunnistus oma kogemustest koos Issandaga käimisest jättis talle kui vaimulikule sügava jälje. Laestadius tunnistas, et sellel õhtul koitis tallegi valgus ning ta sai tunda taevaliku rõõmu eelmaitset. Sellest peale oli Laestadiuse jutlustes uus vägi.
Ta noomis Ristija Johannese kombel rahvast endisest veelgi jõulisemalt ja kutsus inimesi meeleparandusele. Nõue pöördumise vajalikkusest jagas kuulajad, nagu sellisel juhul alati, kahte leeri. Laestadius tegi vahet elava ja surnud usu vahel.
Ta kuulutuses oli suur rõhk äratuse kogemusel ning inimese südames toimival usul. Jutlustades ja hingehoidjana toimis ta Lutheri nõuande kohaselt: kuuluta käsku nii kaua, kuni ei jää enam mingit lootust, ja alles siis kuuluta armu.
Laestadiuse otsekohene kõne tühjendas alguses kirikud, kuid vähehaaval hakkas rahvas tagasi tulema. Mõnigi andis karskustõotuse, teised mõtlesid tõsiselt isiklikule päästmisele. 1846 kevadel algas laialdane äratus, mis ulatus üle Lapimaa ja levis Rootsis, Soomes ja Norras. Kogu Tornio jõe org muutus peaaegu alkoholivabaks piirkonnaks.
1849. aastast kuni surmani 1861 oli Laestadius Pajala koguduse pastoriks ja Pajalasse on ta ka maetud.
Liikumine levis Soomes üha laiemale lõuna poolegi, Karjala kaudu kuni Ingerimaani.

Ilmikkuulutajad
Kuulutajate vendade tegevus ja vaba tunnipidamine oli tollal keelatud. Lubatud oli vaid jutluseraamatust ettelugemine. Sellele vaatamata koolitas Laestadius välja paarkümmend usule tulnud meest, kellest said rändavad koolmeistrid ja ilmiklugejad. Ta maskeeris seda tegevust karskusseltside nime ja silte kasutades. See oli lubatud, sest ka riik oli hädas meeletu joomisega.
Esialgu kasutasid ilmikvennad peamiselt Laestadiuse kirjutatud jutlusi, kuid hiljem omandasid juba oskused ja kogemused ka ise vabalt kuulutada. Ühest neist, Juhani Raattamaast sai tema töö jätkaja ja äratusliikumise juht juba Laestadiuse enda eluajal.
Eelmisel sajandivahetusel hakkas aga lestadiuslus Soomes hargnema eri rühmadeks. Tänini suurim ühendus on nn vanapärane lestadiuslus, kuhu kuulub üle 100 000 liikme. 1934. aastal eraldus sellest Rahu Sõna nime kandev ühendus praegu umbes 20 000 liikmega. Lestadiusluse esiklaste nime kandvas liikumises on umbes 30 000 inimest. Kõige väiksem on uusärkamise nime kandev rühmitus vaid 3000 liikmega.

Laestadiuse õpetus
Laestadiuse õpetuses on kesksel kohal nn armujärjestus: Jumala viha all olnud inimene saab armu leides armumärgi ning sünnib uuesti. Jumala Sõna kuulutus toob inimeses esile armu kogemuse. Lestadiuslased rõhutavad kõigi usklike üldise preesterluse põhimõtet. Usklike omavahelises ringis praktiseeritakse vastastikust pattude andeksandmist Jeesuse nimes ja veres. Loomulikult kaasneb sellega andekspalumine, võlgade tasumine, ülekohtu heastamine jne.
Praktikas on lestadiuslased üsna konservatiivsete vaadetega, kes ei tunnista ka naisvaimulikke. Nad vastustavad aborti ja rasestumisvastaseid vahendeid, mistõttu nende pered on üldjuhul väga lasterikkad. Isegi televiisori omamine oli lestadiuslaste peredes kaua taunitud. Samas on nad väga ühtehoidvad. Oma igasuvistele vaimulikele suurkogunemistele tuleb kohale kümneid tuhandeid inimesi, loomulikult koos peredega.

Kristuse-keskne kuulutus
Kakskümmend aastat tagasi oli mul võimalus osaleda lestadiuslaste Lahti piirkonna kevadisel suurkogunemisel. Kolm päeva oli kogu vana koolimaja nende käsutuses. Tuldi tervete peredena, seepärast oli kohal palju noori ja lapsi. Imestama pani see, kuidas vanad ja noored nii üksmeelselt koos olid.
Esimesel kogunemisel loeti algul Laestadiuse jutlust ja seejärel andsid noortele mõeldud tunnis vanad vennad neile nõu. Nägin noori, kes pisarsilmil eestpalvet palusid ja armukuulutust vastu võtsid. Ei olnud vaja mingit erilist kutset ega sundi eestpalvele. Piisas vaid Kristuse-kesksest kuulutusest.
Soome äratusliikumiste ajaloo hea tundja professor Jouko Talonen, kes on ka Raplas käinud, väidab, et 19. sajandi lõpul peeti Peterburis lestadiuslaste palvemajas ka eestikeelseid tunde ning sealtkaudu jõudis see äratusliikumine edasi Narva ja selle ümbrusse.
Juba tsaariajal on eesti keelde tõlgitud ja trükitud Laestadiuse jutlusi. 1938. aastal ilmus eestikeelses tõlkes Kaarlo Cast­reni raamat «Põhjamaa suur ärataja Lars Levi Laestadius». Pärast Eesti taasiseseisvumist on siin tegutsemas ja töötamas mitmed lestadiusluse erinevate liikumiste esindajad.
Kalju Kukk

Rapla Koguduse Lehes nr 2 (39) septembris 2011 ilmunud artikkel avaldatakse EKs toimetatult.