Kukesammuga valgusesse

Norra päritolu nobelist Sigrid Undset kirjutab põhjala inimeste kokkukuuluvustundest, mille aluseks on ühine lapsepõlvekogemus: «Mulle meenus, mis tunne oli säärastel talvehommikutel kooli minna. Kõik soome lapsed on seda tundnud, ja kõik norra ja rootsi ja taani lapsed /…/ Ma ei kahtle, et see on üks neist faktoritest, mis on teinud meid, põhjamaalasi, individualistideks: inimene ei saa end rohkem üksi tunda kui kooliteed astuv laps pimedal talvehommikul. Ja seda oleme kõik kogenud. Kuid seetõttu oleme ka kõik Põhjamaa looduselt õppinud armastama kevadet ja päikest ja päevavalgust ja valgeid öid.»
Kevade valgete öödeni on veel aega, aga alates pööripäevast on iga päev kukesammu võrra pikem ja see annab lootust. «Ei mitte üksi suisel aal, vaid talvel ka siin külmal maal,» laulsime pühademeeleoluks tuppa toodud kuusepuule hüvastijätuks kolmekuningapäeval. Mitte igal maal, kus jõulud aus, ei mõju igihaljas puu nõnda elujaatavalt. Kindlasti aga meil, kus ei kasva «ei seedrid, ei palmid» ja «lilledel on surmakuu». Valgus, mida usklikud jõulusõimes silmasid, on nüüd kõigile nähtavalt kasvamas.
Liina Raudvassar