Õnnistegija ei vaata pimedusse

Oli üks kargelt tuuline sügispäev, kui pereliikmetega kodumetsas kõndisime ja otsustasime koju pöörduda suurema ringiga, mis meid juba teise valda kuuluva küla veerele tõi. Tee hargnes kaheks, üks viis külasse, teine koduküla suunas. Valisime viimase, mis lõppes ootamatult ühel lagunenud taluasemel. Endisest hiilgusest sai veel üsna hästi aimdust: sissevajunud katusega suursugune elumaja, kaks sauna ja lauta, mahalangenud aed, mis õuealale piiriks. Sammaldunud õunapuud ja võsastunud põõsad. Ühele laudakivile oli taotud aastaarvuks 1933. Ja ait, uks ees ja katus peal. Sees riide- ja viljakirstud ning pakule jäetud ilma kaante ja alguseta Piibel. Võtsime selle kätte, vaatasime ja asetasime tagasi uusi peremehi ootama.
Lagunenud talud ja tühjad külad pole enam miski uudis. Eelmise aasta rahvaloenduse andmetel on Eestis 102 hüljatud küla, 327 külas elas alla kolme püsielaniku. Inimesed on ümber paiknenud ja maapiirkonnad, kus ajalooliselt väärikate kirikute ümber varasemalt elu kulges, tühjenevad. Mäletan 10–15 aasta taguseid sinodeid Võrumaal, kui maakoguduste õpetajad aastast kokkuvõtet tehes rääkisid inimeste lahkumisest maalt ja koguduste kokkukuivamisest. Esimestel aastatel, kui seda öeldi, polnud sel veel katastroofi maiku juures ja kes siis õieti selle lahkumise mastaapsust ettegi kujutas.
Käisin septembris draamafestivali ajal Läänemaal Saueaugu teatritalus vaatamas Jaan Kruusvalli 10 aastat tagasi kirjutatud «Tasandikkude helinat». Sünge põhikoega lugu kulgeb kahel tasandil, maisel ja taevasel: alumisel Eesti külaühiskonna vaikne väljasuremine üksikisikute saatuse kaudu, selle kohal aga laguneva kiriku sümboli abil väljasuremise eetiline võimendus. Kui midagi maailmast kaob, jäävad kõik ellujäänud vaesemaks. Kruusvall kirjeldab elu tasast kulgu, kus pidevaks allhoovuseks on igavikulised küsimused. Tegevus toimub vanas pastoraadis ja tegelasteks veel vähesed külla alles jäänud inimesed. Kirikuõpetaja ise, kes on «lahti lastud», sest kogudust enam ei olnud, on sõitnud Uus-Meremaale külla õele. Vaataja saab teada, et kirik on lukus, tornitrepp lagunenud ja surnuaiale pole juba mitu aastat kedagi maetud. Mitmel puhul, kui tegelased suletud kirikust ja lagunenud tornitrepist kõnelesid, kangastus mulle pilt pimedusse vaatavast Õnnistegijast kirikus.
Eelmise aasta aprillis meie hulgast lahkunud kirjanik Kruusvall kirjutas (ohu)draama (kiriku)elu hääbumisest külas juba 2002. aastal. Kümme aastat hiljem mõtlen ma meie pühakodadele, mis ei ole lukus ja kust ikka lüüakse vajadusel hingekella. Õieti on kirikud maal veel vähesed alles jäänud paigad, mida ei ole likvideeritud. See on suur Jumala arm, mis on lasknud seal püsida raskusi trotsivaid vaimulikke ja teenida vähest alles jäänud kogukonda. Igal pühapäeval valgustab elektrituli või küünlaleek Õnnistegijat, kes ei pea vaatama pimedusse. Ja kui ka kirikupingis pole ühtegi hingelist, on ometi tuli süüdatud ja inglid kohal.
Teisel jõulupühal näitas ETV kahte märgilist saadet. Ühes pidas kirikuõpetaja Harri-Johannes Rein jumalateenistust Ruhnu 100aastases kirikus ja kaamera libises üle tühjade kirikupinkide. Aga tühjus ei häirinud, selleski oli oma sõnum, nagu ka õpetaja, valgustatud inimese väikseimaski liigutuses. Teine oli Margit ja Juhan Kilumetsa tehtud dokumentaalfilm (režissöör Andres Lepasar) lagunevast ja päästmist ootavast kaheksa sajandi vanusest Pöide kirikust. Vaatamata avariiohtlikkusele koguneb sealgi, Saaremaa kagunurgas vähene kogudus pühakotta jumalateenistusele.
Meie ajas on minekute ja tulekute traagikat ja lootust keset hääbuvat Eesti küla. Tahaksin küla mõistet laiendada ja mõelda selle all kogu meie kallist kodumaad. Kui palju on viimastel aastatel olnud minekuid ja tulekuid? Esimesi kordades rohkem. Ametlikel andmeil töötavat ja elavat Soomes ligi 60 000 eestlast. Ja kui palju teistes riikides?
Kaduvate külade üle mõeldes ja neid ridu kirjutades meenusid mulle lauluread: kuni su küla elab, elad sina ka. Otsisin internetis jälgi selle laulu kohta ja üllatusin isegi. Nimelt on laul «Eestimaa» (Tuhanded külad) kirjutatud 1960ndatel, autoreiks Mihkel Zilmer, Jüri Kask ja Toivo Tasa. Tol ajal küll küla kiituseks, mis aga praegugi aktuaalne, kuigi ehk teises kontekstis. Lapsed kasvasid, sirgusid suureks, pöördusid metsast ja maast, rebisid puruks põlised juured, lahkusid kodust nad.

 

 

 

 

Sirje Semm,
peatoimetaja