Jõulud on hinge puhastamise aeg

Pärnu Eliisabeti koguduse liige Sirje Sillaots kuulub nende inimeste hulka, kes tavaraamatuid lugeda ei saa: nende kiri on tema jaoks liiga väike. Suurematki kirja peab ta lugema luubi abil. See ei takista tal olemast suurepärane kokk, nagu kiidavad tema kokakunstioskust sõbrad Pärnu pimedate ühingust. Igapäevaeluga ja linnas liikumisega aitab toime tulla abikaasa Lembit, koos on oldud 17 aastat, aga tülitseda pole veel jõutud.
Ühine elu pakub lähedust, turvatunnet ja teineteisemõistmist. Koos käiakse pimedate ühingu korraldatud üritustel, kirikus ja piiblitunnis. «Kui oled Jumala oma südamesse lasknud, siis aitab ta sinuga ja sinu ümber toimuvat teistmoodi näha, kannatused muutuvad väiksemaks,» ütleb lauluhuviline Sirje.
Ta räägib, et jõudis sinkadi-vinkadi teed mööda kirikusse. Sügavalt uskliku vanaema esimese lapselapsena käis ta kogu aeg kirikus kaasas. Keegi ei keelanud, kuigi vanemad kartsid, et sellest tuleb pahandus. Lapseeast on meelde jäänud, et õpetaja läks kantslisse, lõkmetega must talaar seljas, ja viibutas seal sõrme.
«Mina istusin ja mõtlesin, et ma olen hea laps ja tahan kõikide sõna kuulata ega saanud aru, mis paha ma olen teinud. Mille eest ta mind karistab,» selgitab Sirje käidud teed. «Siis tuli pioneeri-komsomoli aeg, noorema ea lõputud tegemised. Kui vanemaks jäin ja aega oli rohkem, ei olnud enam vaja maailma parandada, hakkasin elu üle juurdlema.»
Enda sõnul tormas Sirje nagu hullumeelne ringi, arvas, et on kõige kangem, aga kui tervise ja isikliku elu probleemid tulid, siis jagas ta ära, et kõik ei sõltu temast. «Kui üks aeg täiesti pime olin, nägin veel ainult valgust, pani Jumal i-le punkti. Hakkasin Jumala võimsusele mõtlema ja kirikus käima,» laseb Sirje oma ellu vaadata. Kolmteist aastat käis ta koos Lembituga kirikus, siis lasid ennast ristida ja leeritada, vanust oli tal 55 aastat.
Jõulud märgivad Sirje jaoks elu ringkäiku, suurest pillerkaaritamisest pole ta kunagi hoolinud. «See on järelemõtlemise, hinge puhastamise aeg. Mõtled selle lapsukese peale, annad oma südamest kõikidele andeks, kelle vastu sul on okas hinges olnud,» mõtleb ta eelseisvatele pühadele. Kuna Lembitu lapsed elavad Tartus ja Sirjel lähedasi inimesi enam ei ole, ollakse sel aastal ilmselt kahekesi. Rõõmsal meelel. «Meil on veel noorpaari aeg. Lembit on minu jaoks taeva kingitus,» on Sirje õnnelik.
Jõuludega algab kõik nagu puhtalt lehelt, kõik mured unustab Sirje ära, palub mõttes andeks kõigilt, kellele kas või enda teadmata haiget on teinud, ja ütleb aitäh kõigile, kes tema eest on hoolt kandnud, teda meeles pidanud.
Kuigi teatrisse või kontserdile saab praegu harva, ollakse õnnelik, sest võiks ka halvemini olla. Tuba on soe, võlgasid ei ole, lastega on hästi ja kolmekuningapäeval 85seks saava ämma tervis on korras.
Oktoobris käisid Sirje ja Lembit Elukirja korraldatud kruiisil. «Meil ikka sügeles rahanatuke Piibli vahel. Nii kui lugesime, et seenioridele tuleb Stockholmi kruiis, käisime ära. Tea, kauaks sedagi nägemist on, aga unistasin näha tõelist kuningalossi, kus kuningas sees elab. Ja skääridest olin palju kuulnud,» ütleb Sirje, kes erilist looduspilti binoklist jälgis. Öölokaaliski käidi ära ja abikaasa «lohistas» Sirje tantsupõrandalegi. «Täitsa püss oli kohe, nagu öeldakse,» võtab Sirje kogetu kokku.
Rita Puidet