Jaanus Torrim mõtleb elu ja asjad suureks

Saaremaal sündinud Jaanus Torrim andis oma esimese soolokontserdi 16aastasena. 8. detsembril 37. sünnipäeva tähistanud organist ja muusikapedagoog on kirikus teeninud ligemale veerandsada aastat. Möödunud aastast õpib ta Tartu teoloogia akadeemias, et saada vaimuliku kutse.

Mis sundis Teid, tunnustatud organisti, minema vaimulikuks õppima?
Olen rahutu inimene, tahan kogu aeg midagi teha. Pärnus vana Kolbe oreli remonti korraldades hakkasin uut oreliprojekti planeerima. Kui mind näiteks Eliisabeti koguduses organistina enam ei vajata, aga see võib vabalt juhtuda, peaks mul teine amet võtta olema. Igal kogudusel võib tulla keeruline aeg, siis saab kandideerida mõnda maakogudusse. See, et organistist kirikuõpetaja saab, pole mingi ime. Võtame näiteks või Mihkel Kuke, Arne Hiobi või Aare Kimmeli.
Tuleb endale mõelda asjad suuremaks, siis jõuab palju ära teha, lagi peab kõrge olema. Eesmärk peab alati olema väga kõrge, et midagi ära teha.

Kuidas langes valik Tartu teoloogia akadeemia kasuks?
Lihtsalt praktilistel kaalutlustel. Kui tahtsin usuteaduse instituuti astuda, siis oli mul käsil uue oreli avamine, tegemist oli palju ja eksamid oleks üle jõu käinud. Järgmisel aastal instituuti vastuvõttu ei olnud ja nii Tartusse läksingi – sisu on ju seesama.
Mõni aasta tagasi oli mul klassi kokkutulek Saaremaal Kärlas ja klassiõed-vennad küsisid, kas ma ei olegi veel kirikuõpetaja. Ma olevat 1. klassis teatanud, et tahan kirikuõpetajaks saada, see oli 1983. aastal. Lasteaias mängisime linnu matuseid, mina lugesin sõnad peale, rivistasin lapsed rongkäiku. Vanaema oli ustav kirikuskäija, tema fotoalbumites olid matusepildid, eks sealt oli kuvand tekkinud, kuidas peab matust korraldama.
On tore, et kaks kooli ühinesid, nii hoiab ressurssi kokku. Üritan neist koolidest võtta nii palju kui võimalik, lõputöö projekt on olemas, aga aineid on palju.

Elate ja töötate Pärnus, kuidas Te end keskustest eemal õpetajaametis ette kujutate?
Täiesti kujutan ette, see oleks vinge väljakutse. Ma ei tea, kaua ma vastu peaks, aga üritaks ikka. Saaks mingi maalapi, paneks kartuli maha, teeks potipõllundust, kutsuks koguduse appi. Lapsena pidin kogu aeg maad kaevama. Arvan, et kui inimene usaldab oma elu Jumala hoolde, siis vaevalt ta nälga sureb. See, kas sul on auto, mobiiltelefon ja Kakumäel maja, pole tähtis. Surres neid kaasa ei võta.
Aga olen pigem seda meelt, et kogudus peab siiski õpetaja üleval pidama. Tädi Maali toob koti kartuleid, Juhan toob porgandeid, aga elekter peab saama makstud. Kui koguduses on tõsised usklikud inimesed, teevad nad kõik oma koguduse heaks. Väikese liikmete arvuga kogudused tuleb kokku panna. Kui sa suudad kogudust motiveerida ja liikmeskonda kasvatada, siis saad ka vajaliku palga.

Kui keeruline on jutlust kirjutada?
Jutluse ettevalmistuse protsess on minu jaoks huvitav. Vahel meenub Eenok Haameri homileetikaloeng, kus ta seletas evangeeliumiteksti mõtestamist. Jeesus läks läbi rahvasumma ja rahvas hüüdis teda. Kust poolt tuli Jeesus, kui palju oli rahvast. Teksti kirjeldust võib vaadata Jeesuse silmadega või kuulaja silmadega. Mõnel puhul on seda keeruline teha, eriti Vana Testamendi kirjakohtade puhul.
Arvan, et kogudus ei taha eksegeetilist juttu, vaid lihtsat sõnumit, mis seostuks tema eluga, et see kõnetaks teda. Ustav koguduseliige tuleb kirikust otsima osadust, puudutust. Sa pead olema selle rahva keskel, võtma neid kui oma lapsi, oma perekonda. Mida vähem on vaimulikul muid kohustusi kui Jumala ja koguduse teenimine, seda paremini ta teenib.

Aga ühiskondlik aktiivsus või poliitika?
Meie vaimulikud juhivad organisatsioone, tegelevad poliitikaga, see on tore. Aga olen kogenud, et kui kuulusin partei nimekirja, oli mul oma asju raskem ajada. Loobusin ja tegin selgeks, et minu partei on EELK. Sellelt tasandilt on poliitikuga lihtsam suhelda, panna kohalikku omavalitsust või riiki mõtlema kiriku suunas.

Kas kirik on Teie arvates jätkusuutlik?
Järglased kirikutööle tulevad su oma kogudusest. Kuidas sa suudad motiveerida, millist eeskuju noortele annad, on oluline. Siis tekib noortel huvi vaimuliku ametit pidada. Kirik on püsinud 2000 aastat ja püsib veel, nii kaua, kui on inimesi, on kirikul tööd. Parem olgu töötegijaid vähem, aga nad olgu head.
Leeriaeg on liiga lühike, leerilastel puudub motivatsioon kirikusse jääda. Sada aastat tagasi olid leerimajad, õppetöö käis iga päev. Iga õpetaja peab välja töötama praktika, kuidas inimesi motiveerida, oma egoism tuleb lihtsalt unustada.
Olen idealist, mul on usku, et leerilapsi saab motiveerida. Minu õpilaste puhul on tekkinud konkurents, nad tahavad hästi mängida. Ma ei tea, kas see ka õpetajatöö puhul nii töötab. Kui Maril on usutunnistus peas, peaks see motiveerima Jürit. Ühiskonnas on mingisugune hirm usuõpetus ees, aga usun, et tõus tuleb.
Ma ei tea, kas olen suuteline oma eeskujuga motiveerima. Olen näinud vigu, mida tehakse, ehk suudan neid vältida. Minu jaoks on õpetaja peig ja tema kogudus pruut.

Kui keeruline saab olema organistil Teie kõrval oma ametit pidada?
Võib-olla on ühel pühapäeval tahtmine kõnelda muusika keeles. Mendelssohni üks viimastest sonaatidest on kirjutatud meieisapalvele. Oleks igavesti uhke, kui orel seda vahele mängiks. Siis ma kutsuks mõne hea mängija. Minule pole vaja jumalateenistuse laule ette anda, mängin need alati ära.
Kui organist on püüdlik ja harjutab, siis ühel hetkel tekib vilumus. Kui vilumust ei ole, on vaja harjutada. Tean, kui raske on õppeprotsess. Kui organist pole pedaalimängu ära õppinud, on see kas laiskus või oskamatus. Kui inimesel pole annet, pole vaja kritiseerida, tuleb sellega leppida. Kui ta on laisk nagu mina, on see kurjast.
Organist, kes tuleks minu juurde tööle, saaks endale oreliõpetaja. Mul oleks suured nõudmised, et mängi seda ja teist, aga lähtuma peab liturgia võimalustest. Erinevaid muusikaid katsetada oleks tore, aga kui võimekat organisti pole, tuleb teda koolitada.

Missugune on Teie kogemus õpetajaametis?
Olen kord kuus kogudusepraktikal Koerus, Pärnus teenin õpetaja Enn Auksmanniga kaasa nädala sees, olen toimetanud ühe urni haudapaneku, jutlusi kirjutanud. Olen selle sees üles kasvanud, kogu liturgia on pähe kulunud. Kasvamine on palju pikem, arusaamine, miks ühte asja tehakse nii ja mitte teisiti, tekib aastatega.
Kuigi õpetaja viib teenistust läbi, siis organist laseb õigel ajal eesriide lahti – jumalateenistus on koostöö. Organist võib jumalateenistuse vabalt ära rikkuda: tõmbab rulli põhja ja kukub mängima valel ajal ja vales kohas. Vaesel kirikuõpetajal pole siis muud oodata, kui et see jama ükskord ära lõpeks. Mul on nüüd topeltkogemus.

Mis on Teid õppimise juures paelunud?
Mulle on alati meeldinud vanemate inimeste juttu kuulata, sealt on võtta palju tarkust, teadmist, mida raamatust ei õpi. Seda kogesin ka Rolf Uusvälja juures õppides. Tal oli tarkust nii palju, et vahel ei saanud tunni ajal näppu klahvile.
Sama olen täheldanud Eenok Haameri juures. Ta teab palju, tal on olnud igasuguseid probleeme, aga tal on nendele huvitavad lahendused. Mida erudeeritum inimene, seda rohkem on tal öelda. Õppejõud saab teha oma aine huvitavaks, isegi kui see on igav ja raske. Ka igavat lugu saab huvitavalt jutustada.
Tundub, et Teil on vaimuliku ameti jaoks just õige iga.
Arvan, et selline iga vaimuliku jaoks on vägagi sobilik, sest liiga noorelt teed palju vigu, puudub elukogemus, aga liiga vanalt ei jaksa. Mul saab kirikus töötamisest 25 aastat (11. aprillil 2015). Esimesed 10 aastat kogub inimene endale kukla taha infot usuelust, järgmise kümne jooksul hakkab kogutu kukla tagant välja tulema.
Edasi tekib tahtmine teada saada, mis on kogutu taga. Miks nii tehakse, räägitakse, kust üks või teine asi tuleb. See on ka loomingulises mõttes oluline. Kuidas ma kirjutan vaimulikku muusikat, kui ma ei tea tagapõhja. Mina ju ei loo, Jumal loob läbi minu. Ta annab inimesele mõtte, inimene on teostaja. Teoloogia õppimine on loomingule oluline.
Rita Puidet

Jaanus Torrim
Sündinud 8. detsembril 1975.
Lõpetanud muusikaakadeemia kompositsiooniklassi ja oreliklassi bakalaureuse­kraadiga, omandanud magistrikraadi teatri- ja muusikaakadeemias professor Andres Uibo oreliklassis.
Pärnu Eliisabeti kiriku organist 1999. aasta novembrist. Oli aastal 2000 Pärnu Eliisabeti Kiriku Orelifondi asutaja, tema eestvõttel sai kirik aastal 2010 teise oreli.
Pälvis presidendilt 2002. a Valgetähe teenetemärgi.

Teised temast
Eenok Haamer, TTA rektor ja õppejõud: Mulle on väga meelepärane, et Jaanus Torrim on hoolas ja edasipüüdlik. Temaga saab töötada, ta on vastuvõtlik, tähelepanelik, tahab usuliselt areneda, see rõõmustab. Häid organiste on ka tarvis, aga ma ei pane kätt ette, kui tema unistus on saada õpetajaks. Jaanus on olnud avatud, näen, et tal on hea meel olla üliõpilaskeskkonnas. Kui õpilane tahab õppida, on see edu pant. Oleme ühel meelel, et oluline on hoida traditsioone.