Jumal annab usu ja paiga kasvamiseks

Nõnda ütleb Issand: Neetud on mees, kes loodab inimeste peale, kes peab liha oma käsivarreks ja kelle süda lahkub Issandast. Tema on otsekui kadakas nõmmel, mis ei näe head tulemas; ta asub kõrbe kivirägas, soolasel, elamiskõlbmatul maal. Aga õnnistatud on mees, kes loodab Issanda peale, kelle lootuseks on Issand. Tema on otsekui vee äärde istutatud puu, mis ajab oma juuri oja kaldal ega karda, kui palavus tuleb, vaid ta lehed on haljad; ja põua-aastal ta ei muretse ega lakka vilja kandmast. Jr 17:5–8

Inimeste samastamine puudega on Piiblis päris levinud. Kas tõesti on puu, Jumala loodu, mis sirgub ühe koha peal, targem kui inimene, et neid meile ikka eeskujuks tuuakse?
Möödunud nädala lehte mõtiskluse jaoks pilti valides jäi mul eriliselt silma pilt puudest raba servas, mis tihedalt ääristasid laudteed, ja siis mõtlesin päris mitme nurga alt inimeste ja puude seostele. Inimestena arvame, et liikumine on vabadus, kuid usun, et puude jaoks on suurim vabadus kasvada just seal, kus saab, ja võimalikult kaua.
Mõte liikus lausa selleni, et puud saavad teeks vaid siis, kui nad surevad, saavad uue elu, kuni aeg teeb oma töö ja neist saab jälle põrm. Inimesele on selline elukulg ehk hirmutav, kuid tegelikult on ju meiegi elud väga sarnased. Me elame ja toimetame, kuid meie elu viljasid saavad tunda sageli alles need, kes meie järel tulevad, need, kellele meie oma elu jooksul kogutuga teed sillutame. Niisamuti nagu puu peegeldab hommikust päikesetõusu valgust, nii peegeldame meie Jumala sõna valgust. Seoseid ja sarnasusi kuipalju.
Jeremija kõneleb aga kadakatest, mis keerulisel pinnasel kasvavad, ja puudest, mis oja ääres haljendavad. Rääkides kadakast oleks see justkui halb, sest ta võrdleb kadakaga neetud meest. Õnnistatud meest aga heades tingimustes kasvava puuga. Seejuures ehk peaks küsima hoopis Uue Testamendi kontekstist lähtuvalt, kes on neetud ja kes on õnnistatud. Jumala arm on meile igaühele, kui me vaid taipame seda vastu võtta.
Jah, kasv võib meil olla kidur, kui kasvame raksetes tingimustes, kuid usk kasvamise võimalikkusesse on see, mis teeb kadakast ühe äärmiselt hea ja tugeva puu. Oja kaldal aga kadakale ei meeldi, seal on liiga kerge juua saada.
Milline on meie usk? Kas me soovime, et see oleks suur ja lopsakas, samas materjalina pehme, või soovime, et see oleks kui kadakas, tugev ja hästi lõhnav? Jumala arm on meile kõigile, õnnistatule ja neetule ühesugune, see, kummaks meie end peame, sõltub aga meie mõtete keerdkäikudest. Usk on and Jumalalt, mida meie saame avatuna vastu võtta, kuid tihtilugu, kui me oleme avali armule, tulevad selle kõrval ka katsumused, mis loovad pildi, justkui ei olekski armu meie teel, meie silmad jäävad pimedaks ja meel muutub kurvaks. Arm on aga kõigi katsumuste kiuste ikka meiega.
See kõik on meie usuvõitlus, süda mis tunneb Jumala armu ja juhtimist, ning mõistus, mis ikka ja jälle suhtub sellesse skeptiliselt.
Nii nagu on Jumala arm meiega alati, on ka usk meie südames alati, sest Jumal on meid sellisena loonud. Me oleme tema loodu ja puudest ehk eristabki meid see, et me oleme jumalanäolised, vabad vastu võtma usku või seda mitte tegema. Loomulikult paljud valivad selle viimase, mitte uskumise, ning hindavad endas kadaka tugevust ja jäikust, teised seevastu valivad uskumise tee, on sisult ehk pehmemad, kuid see-eest materjali tee rajamiseks on neis palju enam.
Meie ülesandeks ei ole mitte mingil juhul tegelda teiste usu hindamisega, lahterdades inimesi neetuiks ja õnnistatuiks, vaid peame tegelema usuga, mida Jumal meie südamesse annab, sellest tulevat valgust edasi peegeldama maailma. Nii nagu Jumal annab usu, nii annab ta ka igale inimesele paiga kasvamiseks, justkui puule. Mõne roll on sirguda kivisel kruusal kadakana, teisel suure lepapuuna oja kaldal. Vilja kannavad aga nad mõlemad, kui Jumal neile kasvamist annab. Kadakast võib saada väike käsitööese, lepast aga ilus laudis seinale.
Usuviljad on niisamuti erinevad, ja see, kui kellelgi on need teistsugused, ei anna mingit põhjust hukka mõista, sest ka Jumalalt saadud ülesanded on erinevad. Usuvõitlus aga käib ikka meis, sest alati on ju teistel parem elu ja paremad kasvamise tingimused, vähemalt nii meie mõistus arvab, kuid usuand on Jumala armust kõigil inimestel ühesugune, üks oskab seda mõista ja näha, teine kahjuks mitte.
Kas loota Issanda peale või mitte, see on isiklik valik. Elades kristlasena võib aga iga usklik tunnistada, et valik Issandale loota on kordades võimsam kui valik püüda omapäi kasvada. Seepärast on alati vaja viia usuvalgust neile, kes seda vajavad, et ikka enam lootmise ja mittelootmise võitluses olevaid inimesi valiks lootmise Issanda peale.

 

 

 

 
Mikk Leedjärv,
Viimsi koguduse õpetaja