Iisrael – Jumala tõotuste maa!?

Js 62:6–12

Iisrael on küll pindalalt vaid natukene suurem kui pool Eestit, ometi on selle maalapikese pärast olnud lõpmata palju vaidlusi ja sõdu – nii ka täna. Araablaste äärmusrühmitused Hezbollah’iga eesotsas ei taha leppida juudiriigi olemasoluga Iisraelis, vaid peavad seda maad endale kuuluvaks. Juudid mõistagi räägivad teist juttu. Kui hiljuti Ameerika president George W. Bushilt selle maalapi kuuluvuse kohta arvamust küsiti, vastas temagi, et see maa kuulub juutidele Piiblis antud Jumala tõotuste põhjal.

Kui Piiblit lugeda, tundubki asi üsna selge – see maa kuulub õigustatult juutidele. Ent kui ajaloos edasi vaadata, siis on puhunud nimetatud maa-alal sootuks teised tuuled, mis on sinna elama toonud  araablased, ja neilgi näib olevat õigus sellele maale. Aga ootus, et elatakse sõbralikult üheskoos või kõrvuti, nagu ÜRO on seda näha tahtnud, ei ole senini täitunud.

Kui vaadata asjakäiku lähemalt, siis tuleb alustada sealt, et ühel päeval 18. saj paiku eKr kõnetas Jumal Iisraeli rahva esiisa Aabrahami: «Mine omalt maalt, omast sugukonnast ja isakojast maale, mille ma sulle näitan.» Ja Aabraham kuuletus. Jõudnud sinna maale, sõlmis Jumal Aabrahamiga lepingu, kinnitades: «Ja ma annan sinule ja su soole pärast sind selle maa… igaveseks omandiks.» Kaks-kolm põlvkonda hiljem aga võttis seal maal võimust näljahäda, nõnda et Aabrahami järeltulijad olid sunnitud jätma oma kodud ja rändama Egiptuse riigi territooriumile.

Kui siis mitu sajandit hiljem hakati Egiptusest tagasi pöörduma, olid vahepealse aja jooksul ennast sinna sisse seadnud teised rahvad, aga võimalik, et osa neist elas seal juba Aabrahami ajal või enne tedagi. Taas kord ilmutas ennast Jumal selle maa asjus, öeldes Joosuale: «Kõik paigad, kuhu teie jalatald astub, annan ma teile…: kõrbest ja siit Liibanonist kuni suure jõeni, Frati jõeni, kogu hettide maa kuni suure mereni päikeseloojaku pool saagu teie maa-alaks.» Ka toona ei olnud nii, et kõik seal maal elavad rahvad oleksid, soolaleivad käes ja naeratus näol, juutidele rahumeelselt oma maa loovutanud ja ise teisale taandunud. Joosua raamatus avanev pilt, kuidas juudid selle maa endale said, on kaugel idüllist.

Joosua 10:40 ütleb: «Nõnda lõi Joosua kogu maad, mäestikku ja Lõunamaad, madalmaad ja nõlvakuid, ja kõiki kuningaid, säästmata kedagi ja hävitades sootuks kõik elavad olendid, nagu Issand, Iisareli Jumal, oli käskinud.» Kui siis suurem osa maast oli endale võidetud, hakati järjest enam ühtsele Iisraeli riigile mõtlema. Viimaks see loodigi, saavutades oma õitsengu 10 saj eKr kuningas Saalomoni ajal. Ent nimetatud kuninga surma järel lõhenes ühtne riik kaheks, olles nõnda kergeks saagiks vaenlastele. Esmalt kaotas omariikluse põhjapoolne juudiriik, peagi ka lõunapoolne, mille vallutas, rüüstas ja sealsed inimesed küüditas Babüloonia kuningas Nebukadnetsar. Ligi pool sajandit hiljem avanes küüditatutel  võimalus tagasi pääseda. Pilt kodumaast, mis neile avanes, oli aga sünge.

Jeruusalemm, see kaunis linn kunagise uhke templiga seisis varemetes,  majanduslik viletsus vaatas igalt poolt vastu, paljud olid taganenud usust, lokkas ülekohus, aferistid tundsid ennast nagu kalad vees. Need, kes polnud veel naasnud pagendusest, jäid mõtlema, kas üldse tasubki koju pöörduda. Just sellisest situatsioonist pärineb tänase jutluse aluseks olev kirjakoht. Prohvet Jesaja on saanud Jumalalt rahvale edastamiseks rõõmustavaid, julgustavaid tõotusi maa ja selle elanike tuleviku suhtes.

Jesaja kinnitab: «Issand on vandunud oma parema käe ja oma tugeva käsivarre juures: tõesti, enam ma ei anna su vilja su vaenlastele roaks ega saa võõramaalased juua su veini…» Juutide jaoks nii tähtis ja südamelähedane linn nagu Jeruusalemm on eraldi Jumala tõotuste läbi esile toodud – see rajatakse Jumala abil ja seatakse kiituseks maa peale. Juudi rahvastki hakatakse teiste rahvaste seast austavalt esile tõstma, neid hüütakse pühaks rahvaks. Prohvet kutsub üles kodumaale naasnud juute, lootusrikast tulevikku silmas pidades, selle nimel palvetama, ja veel võõrsil elavatele sellest kuulutama, neile teed sillutama ja koju kutsuvaks märgiks lippu heiskama.

Tasapisi suutsidki juudid oma riigi küllalt heale järjele üles ehitada, nad said maitsta rõõmu ja rahu vilju. Ent paraku ei kestnud see kaua. Sõjaliselt vägevad kreeklased ja hiljem roomlased okupeerisid juudiriigi. Ja kui juudid püüdsid meeleheitlikult endalt raputada roomlaste iket, korraldasid nende vastu ülestõuse, viimane neist oli aastal 132–135 pKr, sai viimaks roomlaste mõõt täis. Elhonen ja Touri Saks kirjutavad oma raamatus «Püha maa Iisarel» juutide ülestõusu mahasurumisele järgnenu kohta: «Sõja tagajärjel purustati Juuda lõplikult. Likvideeriti kõik sünagoogid, kohtud, koolid. Juutidel keelati Toora õppimine ja õpetamine. Paljud õpetlased hukati. Enamik elanikest küüditati Rooma impeeriumi ääremaadele, Kesk-Euroopasse. Et võtta juutidelt lootus oma riigi taastamisele, otsustati Juudamaa ümber nimetada Palestiinaks.»

Sealtmaalt kaotasid juudid oma riigi, oma kodumaa. Elasid hajali üle kogu maa teiste rahvaste keskel. Ent Rooma riikki lagunes, viimaks said vägevaks seal piirkonnas araablased, vallutades 7. sajandil ka Palestiina.  Sealtmaalt on see maa kuulunud araablastele. Mõistagi ei unustanud kodumaast ilma jäänud juudid, et kord oli neil oma riik. Unistati, et kõik see võiks taas kord nende jaoks olla. Unistus täitus viimaks 1947. aastal, mil ÜRO otsustas jagada Palestiina araablaste ja juutide vahel. Nii juudid kui ka araablased selle jagamisega rahule ei jäänud. Mõlemad pooled hakkasid valmistuma sõjaks ja need pole tänini lõppenud.

Praegugi käivate lahingute taustal võtab tänane kirjakoht hoopis vastupidise ilme võrreldes selle algse mõttega. Müüride peale, ka Jordani läänekaldale rajatud betoonist ja võrgust rajatud turvatõkke juurde, on seatud küll vahid, ent need ei ole rahu ja rõõmu kuulutajad – need on hambuni relvastatud, kiivrid peas, kuulivestid seljas, automaadid käes, binokliga vahti pidavad Iisraeli sõdurid. Juutidest palvetajad ehk Issanda meenutajad, kes ei või anda Jumalale puhkust, enne kui ta on rajanud Jeruusalemma, seisavad ahastades ja nuttes ning palve taktis koogutades nutumüüri ääres. Palves halavad ka teised, kelle omaksed, väiksed lapsedki surma ja vigastada on saanud. Jeruusalemm ei ole seatud kiituseks maa peale, vaid on suurimaks tüliõunaks kahe osapoole vahel. Vili on vaenlaste roaks – põlevad viljapõllud ja aiad, raketid, mürsud, kuulid purustavad hooneid. Väravaist sõidavad välja tankid või buldooserid – maatasa tegema vaenupoole ehitisi. Lipp on küll ülesse tõstetud, ent see on lahingulipp, mis  ehk kuulidestki läbi lastud. Ja fanaatilised araablased ei hüüa juute pühaks rahvaks, vaid kutsuvad neid kõige inetumate sõnadega.

Kas tõesti Jumala tõotused läbi prohvet Jesaja on aegunud, või juba kord ammu täitunud, või seisab nende täitumise aeg veel ees? Aamen.

Rene Alberi,
Avinurme koguduse õpetaja