Et tee oleks õnnistusrikas

Vahel algavad sündmused mõnest esmalt tühisest seigast või kokkulangevusest, kuid võivad võtta ettenägematu ulatuse ja kontrolli alt väljuda või põhjustada koguni katastroofi. Edgar Hilsenrathi satiiriline romaan «Nats ja juuksur» tõi meelde, et palju varem kui 1. september teadmistepäevaks või üleilmseks rahupäevaks kuulutati, said sellel päeval alguse õuduste aastad.
Päris algus jäi varasemasse aega. Berliinis elav juudi kirjanik kirjeldab seda lõikavalt otsekoheselt: «Meie, Uus Saksamaa, eemaldasime nad võtmepositsioonidelt ja riigiameteist, ajasime neile tublisti hirmu nahka, /—/ neid mõnitati avalikult pressis, raadios, filmis. /—/ Juudid said tänaval peksa ega tohtinud kaevata. Juute vahistati mingil ettekäändel ja nad kadusid mõneks ajaks või alatiseks.»
Rahu saabus maailma kuus aastat ja üks päev hiljem. Kuidas uskumatuna tunduv tapamasin käivitus, koges lapsepõlves Ukrainas juudi getos elanud mees omal nahal. Kogu sündmuste ahelat jälgides on toimunust elik II maailmasõjast palju õppida. Eks leidnud selle juhidki ajaloost eeskujusid ja paraku on ilmas ikka olnud kaasajooksikuid, kelle otsustusvõime tee valikul piiratuks jääb. Küsimus on, mille ja kelle huvides ning kuidas õpitut rakendada, missugune tee valida. Samu mõjutusvahendeid kasutades võib ju eesmärk olla üllas ja jõuda õnnistusrikka tulemuseni.
Kõigi teede algus on koolitee. On vaja koolitarkust ja jumalikku tarkust, et teha elus oma valikuid ja teisi teenides elada õnnelikku elu. Teadmistepäeval mõtlesime ka meie kiriku kunagisele ülemkarjasele Hugo Bernhard Rahamäele, kes esimesena kaitses loodud Eesti vabariigis doktoridissertatsiooni ja suri märtrina 1. septembril 1941. aastal.
Rita Puidet