Ämma tarkus ja Jumala kõikvõimas juhtimine

Kas te teate, missugune on rohevindi pesa või kuidas heliseb arstiriistadest tehtud tuulekell? Selgitust võib jagada Kose koguduse kahekümneaastase staažiga jutlustaja Rein Keskpaik, kes nelipühal pälvis EELK Teeneteristi III järgu ordeni.  

Saatuslikuks Rein ja Lii Keskpaiga elus sai 47 aastat tagasi kohtumisõhtu Kose klubis (praegu taas pastoraat), kuhu olid kutsutud ajateenijad. Koolitüdrukud istusid saalis, üks king jalas, teine ukse taga. Noormehed valisid ukse tagant endale kinga ja otsisid selle järgi üles kaaslase. Rein leidis nii elu armastuse.

Ämmaga ei tasu vaielda
Märtsis 70. sünnipäeva tähistanud Rein meenutab, et esimene pikk reis tema elus oli varases lapsepõlves, kui pere Narvast põgenes ja üritas Virtsu kaudu Rootsi saada, kuna tsaariarmees ohvitserina teeninud isa oli Eesti vabadusaastatel aktiivselt poliitikas osalenud. Maailmasõja päevil oli ta Uuralitest tagasi koju pääsenud, sest vahetati ühe vene kommunisti vastu välja.
Heale õnnele seekord lootma jääda ei plaanitud ja kaks päeva oodati Virtsu rannas paati, aga asjatult. Mindi Pärnusse ja et oldi linnas võõrad, läks küüditamine nende perest mööda, kuid mälestused on jäänud. Vanemad olid kartlikud, kodus usuteemadel ei räägitud. Küll ristitud, Rein siis leeri ei jõudnud. Muutuse tõi tutvus jumalakartlikust perest pärit Liiga, kelle emale tähendasid pulmad laulatust.
«Jumala ja ämma vastu ei saa,» naerab vanahärra praegu. «Ämm oli leeriõpetaja, mina tundsin, et olen õudselt tark, aga tema ütles ikka, et minuga ei tasu vaielda,» meenutab Rein, kes tookord õppis pedas kehakultuuri. Ja lisab: «Mul on kahju, et ta läks enne ära, kui mina tõeliselt usule pöörasin.» Noorpaar laulatati toomkirikus.

Pulm ja matus
Elama hakati Kose lähedal Lii vanematekodus ja seal elatakse tänini. Töökohaks sai Kose-Uuemõisa kool, kus Rein on olnud õpetaja, kasvataja, õppealajuhataja ja direktor. Koolitarkusele käis ta kaugõppe vormis lisa nõutamas ülikoolis, kus avati defektoloogia eriala. Koolipapast sõnaosava mehena on ta ikka seltskonda oodatud. 
Südamlikul kohtumisel pereema Lii ja pereisa Reinuga jäi küsimata, kas Reinu elus on rohkem ette tulnud pulmi või matuseid. Ilmselt viimaseid, sest Rein on toimetanud tuhatkond matust, sellest viie pensioniaasta jooksul kolmsada. Reinu käest on küsitud, kas ta ilmalikult ka matab, aga seda mees enam ei tee, ikka ainult jumalasõnaga.
Matnud on Rein ka oma äia, kes surres oli 93aastane. Matta on tulnud surnult sündinuid ja lasteaialapsi, aga see on kohutav. Vanainimesele võib surm olla kergendus, kinnitab elu näinud mees.
«Noorena olin seltskonnamees, käisin pulmavanemaks. Aga siis tundsin, et nali peab edasi jääma, aga palagani ei tasu teha,» meenutab kolme lapse isa. Selleks suveks on mees end siiski lubanud kahte pulma, kuna on olnud pulmaisa juba noorte vanematele. Seda tulebki ette, et Rein on samas perekonnas aidanud pulmi ja matuseid pidada ning fotograaf olnud. Juured kasvavad ühte paika kinni, kui loodushuvilise mehe moodi mõelda.
Loodusõpetus muide oli Reinu meelisaine, mida ta koolis õpetas. Ka praegu teeb ta koolile õppevahendeid: korjab teelt raiped, võtab neilt kolju ja jalad, teeb putukate kollektsiooni. Ja käib koolilastele jõuluvanaks.

Väljavalitu
Reinu suunas sügavamalt igavestele asjadele mõtlema vend Jüri Keskpaik, kes on tuntud linnuteadlane, kraadiga mees. See oli ajal, kui Rein koolis kaks aastat väsitavas direktoriametis oli, kauem ei pidanud ta vastu. Kui 1987. aastal sündis Lii ja Reinu esimene lapselaps, aga südamekahjustusega, pani seegi mõtlema. Keemiat õppinud tütar jättis õpingud katki.
Viimaseks tõukeks said Lii ema matused. Peielauas sattus Rein toonase koguduseõpetaja Randar Tasmuthi kõrvale, kes Reinu õhtupalvustele kutsus. Tasapisi sai kirik üha lähedasemaks, koos Liiga tegi ta pühapäevakooli. Edasi suunas õpetaja teda usuteaduse instituuti õppima. Ja Rein läks, käis kaks aastat ja sai 1994. aastal Harri Reinult õnnistuse jutlustaja ametit pidada.
Reinu ämm oli tark naine, kui mehe potentsiaali vaatamata vastuseisule omal ajal ära tabas. Aga Jumala teed ongi kummalised. Rein õppis targa teoloogi kõrval, käis matustel kaasas.
Igal pühapäeval või peaaegu igal on Rein Keskpaik Kose kirikus kohal. Rein teenib jumalateenistusel kaasa ja kui õpetajat mingil põhjusel pole, siis peab jumalateenistuse üksi. Ainult armulauda ei jaga, sest kirikuõpetajaks pole mees tahtnud. Ühest õpetajaametist on talle küllalt olnud.

Lahtiste kätega
Ideid ja tegutsemislusti Reinul on, nagu ka abikaasal, kelle näputööna on valminud kirikusse altarikatted. Ka nende kodus on palju omatehtut. Olete te näinud tuulekellapuud? Just niisugune asi on pererahva koduõuel ja helisevad selles puus erilised kellad, näiteks äia ja ämma söögiriistadest – lusikatest ja kahvlitest – kell.
Aga ega Rein ainult kodus asjata. Kaks valimisaega on ta olnud koguduse juhatuse esimees, vahelduseks lihtsalt liige. Abikaasa Lii on olnud kaks valimisperioodi sinodisaadik. Neid tunde, mis on kulunud kiriku ümbert muru niitmisele, ei oska kokku arvata. Kui pastoraadis uut korstnat laoti, oli Rein kaks nädalat platsis.
Paarkümmend aastat on koos Soome Espoo sõpruskogudusega talgupäevi korraldatud ja ikka on Rein kohal olnud, juhendanud ja käed külge pannud. Kõrgelt korvist kirikutorni tõrvanud ja maisemaid töid teinud. «Nüüd on võimalik projektidega raha saada. Mina projekte pole kirjutanud,» täpsustab Rein tehtu tagamaad.
Omajagu korraldamist on ka pererahva õuel peetavate suguvõsa kokkutulekutega. Selleks puhuks tehakse ekstra T-särgid ja muud meened, näiteks kruusid. Ruumi siin juba on ja egas linnulaul kokkutulijaid sega. Ja rõõmus rahvas siin pesitsevaid rohevinte ning teisi linnukesi ka mitte oluliselt.
Juttu jätkub siinse pererahva seltsis lõputult, jalgpalli teema jääb järgmist korda ootama. Nii kinnitavad spordisõbrad.
Rita Puidet

Teised temast:
Mare Palgi, Kose koguduse õpetaja:
Linnakogudustes toimetab teenistustel sageli mitu vaimulikku, kuid maakoguduses on see haruldane. Seepärast on Kose kogudus tänulik ja uhke selle üle, et meil on jutlustaja, kes viimased 15–20 aastat teenib kaasa pea igal jumalateenistusel: loeb õpetajaga kahasse kirikupalvet ja jagab armulauda ning vajadusel viib läbi sõnajumalateenistusi ja matusetalitusi. Kui mul on tarvis kusagil ära olla, siis tean, et Reinu hoolde võin koguduse rahulikult usaldada.
Meie pere tutvusringkonnas on mitu Reinu-nimelist ja selguse huvides pani minu poeg meie jutlustaja hüüdnimeks Kiriku-Rein. On ta ju alati kiriku juures, olgu siis käsil jumalateenistus või talgud või midagi muud.
Reinu abikaasa Lii on samuti aktiivne koguduseliige, kes võtab kirikulised vastu naeratuse ja lauluraamatuga ning julgustab oma heleda lauluhäälega kaasa laulma.
Reinul on väga hea huumorimeel ja kui ka tema jutlused on tõsised (ning sageli luulelised!), siis igapäevaelus on ta rõõmsameelne ja seltskondlik. Möödunud aastal tuli Rein Kose kihelkonnapäevade käsitöö ja aiasaaduste turule omavalmistatud tuulekelladega. Möödujaid kutsus ta ligi hüüdega: «Ei tuumajaamadele! Igasse valda tuulepark, igasse kodusse tuulekell!»