Ja ööbik laulab jälle…

Juunikuus AD 325 kutsub keiser Konstantinus kokku esimese ülemaailmse kirikukogu Ni­kaia linnas Marmara mere lõunakaldal praeguse Türgi territooriumil. Lahendamist nõudsid tähtsad asjad: kas Isa ja Poeg on üks? Või on poeg Isa poolt loodud? Kas Püha Vaim on isik nende hulgas? Kuidas? Õpetuslikud tülid olid kestnud juba paar sajandit, tegelikult algusest peale! Niisiis, keiser avab kirikukogu ja võtab ka istungitest osa ning pärimuse järgi osaleb kirikukogul 318 piiskoppi.
Keisri taotlus oli muidugi ilmne – lõpetada õpetuslikud tülid ja kiriku ühtsuse abil kindlustada riigi ühtsus, kuid poliitikast olulisem oli see, et saavutati mingi vormel, vastus küsimusele, mida me siis lõpuks usume. Kinnitati usutunnistus, mis toetus vanale Rooma ristimistunnistusele ning õpetas, et Isa ja Poeg on ikkagi üks. Aastal 381 viidi Konstantinoopoli kirikukogul Nikaias alustatu lõpule ja pandi paika kolm­ainu Jumala õpetus, mis on jäänud kristliku kiriku õpetusaluseks tänapäevani. Seda usutunnistust tunneme Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistusena, ehkki nii hakati seda kutsuma alles 17. sajandil.
Kuid aitab ajaloost. Inimesed elavad ajas, kui nad just ajatuses ei ela, ja igal ajal, igal põlvkonnal ning igal inimesel tuleb seda ise uuesti taibata. Teisiti see ei saagi olla. Ei piisa sellest, et me teame. Teame me nagunii; Google annab sõnale christianity 130 miljonit vastet. Kõik on järelikult teada. Ei piisa ka teadmisest stiilis «minu vanaema oli väga usklik inimene». Aga sina ise?
Praegu elame ju ajal, kus mina, see, mida arvan, tunnen ja otsustan mina, ongi kõigi asjade määr ja mõõt. Miks siis mitte ometi pöörata seegi viimaks heaks ja kasulikuks! Jumal ei suru ennast peale, kuid ta seisab ja ootab su kõrval ning tahab sind ja mitte midagi muud. Tema olemust me nagunii lõpuni mõista ei suuda, kuid me kõik õpime. Ta kutsub meid oma kooli. Ma võin võõra rahva hulgast pärit kristlasest paremini aru saada kui oma paganast rahvuskaaslasest. Olgu meie vahel pealegi keelebarjäär; meil on ühine nimetaja.
Ma võin aru saada isegi muslimist. Tema usub, et on üks Jumal ja Muhamed on tema prohvet. Mina usun, et on üks Jumal ja Jeesus on tema Poeg. Püha Vaim aitab mul uskuda. Vend muslim, me saame teineteisest aru ja pole teineteisele ohuks! Tänapäeval on oht hoopis seal – teadmine, mis pole võetud südamesse, pole hinge viimse vajaduse vastus. Pelk teadmine. Muide, Piiblis esineb ka selline inimtüüp – Koguja. Kõike näinud ja kõigega kursis olev teadjamees. Kahju temast.
Jumal pole kindlasti mingi vormelite Jumal. Ta lihtsalt ei mahu nendesse. Ta ei mahu usutunnistusse; see on ikka meie, inimeste rida. Kuid meil on keel ja kiri ja miks mitte neid siis kasutada. Usku tunnistatakse armastustegudega – see on kõigile selge keel, mis ei sõltu rahvusest ega usutunnistusest. Kuid Jumalat pole seepärast ka võimalik joonistada; me saame joonistada vaid valge habemega taadi pilve peal istumas. Jumal on suurem kui kõik mudelid, mis me endile loome. Klaveri kohal ripub meil tütre joonistatud pilt. Ta oli seda tehes kuuene. Pildil on kirik ja jalgratas kiriku seina ääres ja leerimaja ja hüppav konn ja üks puu, mille okste vahel ladvas on justkui mingi ähmane nägu.
Mäletan, et küsisin tookord, mis see on. Ta vastas, et see on ju Jumal. «Aga kus Pille Riin on?» küsisin edasi. «Pille Riin on kirikus, kas sa siis minu jalgratast ei näe?» sain vastuseks. Mõtlen, et kui ta tookord oskas joonistada nii keerulist asja nagu jalgratas, aga mitte Jumalat, siis see näitab midagi põhilist. Pole juhuslik seegi, et ta Jumala puu otsa asetas. Looja paistab välja oma loomingu kaudu ja tema kool on teistsugune. See igavesti suur hulk piiskoppe tookord Nikaias tundub samasuguste õpilastena nagu kõik teisedki. Usinalt kirjutamas oma vihikutesse ja joonistamas Jumalat. Püha Patrick seletas iirlastele kolmainsust ristikulehe järgi – kolme haruga, kuid siiski üks leht. Nagu kõik maised mudelid on seegi mõistmise kargud. Kuid kes tegi ristikulehe?
Kirikuaasta esimene pool advendist kolmainupühani tuletab meile oma pühadega meelde kõike seda, mida Jumal juba on meie, inimeste heaks teinud. Teine poolaasta, pühadeta aeg, on inimese vastus sellele. See vastus on usk.
Kui ööbik laulab jälle, kui inimesed naeratavad rohkem, kui viimane kui leheke on läbematusest krimpsus, kui õhk on magusalt rammus, kui ööd lähevad üha valgemaks, kui seeme mullas ajab juuri ning isegi umbrohi peenral kisub muudkui üles, üles, üles ja kõikjal kihab elu, siis peame kolmainupüha. Koguja ütleb ka seda, et igaks asjaks on oma aeg. Nii on ka aeg Jumalast rääkida, tema üle arutada ja tema peale loota, teda usaldada, tänada ja vait olla. Aamen.

Meelis-Lauri Erikson,
Kadrina koguduse õpetaja