Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Paluge, ja teile antakse

/ Autor: / Rubriik: Jutlus / Number:  /

Siis tulid amalekid ja sõdisid Iisraeli vastu Refidimis. Ja Mooses ütles Joosuale: «Vali meile mehi ja mine sõdi homme amalekkide vastu! Mina seisan kõrgendiku tipus, Jumala kepp käes.» Ja Joosua tegi, nagu Mooses temale ütles, ning sõdis amalekkide vastu; ja Mooses, Aaron ja Huur läksid kõrgendiku tippu. Ja sündis, et niikaua kui Mooses hoidis oma käe ülal, oli Iisrael võidukas, aga kui ta laskis oma käe vajuda, oli Amalek võidukas. Aga kui Moosese käed väsisid, siis nad võtsid kivi, asetasid selle temale alla ja ta istus selle peale ning Aaron ja Huur toetasid tema käsi, üks siitpoolt ja teine sealtpoolt; siis ta käed seisid kindlalt kuni päikeseloojakuni. Ja Joosua võitis mõõgateraga Amaleki ning tema rahva.
(2Ms 17:8–13)

On selline ütlemine, et muutlik nagu kevadine ilm. Ka käesolev nädal kannab endas mitmeid väga erinevaid, lausa vastandlikke mõtteid. Rogate-pühapäev on palvepühapäev, aga jutluse teksti pealkirjaks on «Sõda amalekkidega». Pühapäev on ka emadepäev, mil mõtleme tänuliku südamega kõikide emade ja vanaemade peale. Täna aga, kui leht ilmub, tähistavad paljud eestimaalased ühte sootuks sõjakamat püha. Kuid eks elu siin ilmas olegi selline, et kord on pilved, siis paistab õnneks jälle päike; kord on mure, siis rõõm. Hakkama peame me saama nii ühe kui teisega. 
Ülaltoodud kirjakoht jutustab meile ajast, mil Iisraeli rahvas oli Looja vägeva käe toel saanud vabaks Egiptuse orjapõlvest ja oli minemas läbi kõrbe tõotatud maale. Sellel pikal ja raskel teel pidid nad võitlema erinevate vaenlastega. Olid sisemised vaimsed vaenlased, mis olid endale pesa teinud rahva hinge, ja olid ka konkreetsed lihast ja luust välised vaenlased. Ühed kurjemad, kes takistasid pääsu pühale maale, olid amalekid. Läbi aegade on Amalek olnud Iisraeli rahvale surmavaenlase võrdkujuks. Amalekiga on võrreldud Hitleri-Saksamaad ja tänapäeval on selleks Iraan.
Sõda on üks väga halb asi. Viimastel aegadel on meie maast ja rahvast sõjad õnneks mööda läinud. Lahinguid peetakse kusagil kaugetel maadel ja meie kuuleme neist peaasjalikult uudiste vahendusel. Käesolev nädal tuletab meile aga meelde, et ka siinmail on olnud teistsuguseid aegu… Kui inimkond oleks kogu selle energia, mis aegade jooksul on kulunud sõjapidamisele ja sõdade tagajärgede likvideerimisele, kasutanud mõistlikumal viisil, siis küllap oleksime praegu paradiisile üsna lähedal, kui mitte kohal. Paraku peame tõdema, et sõda koos kõige kaasnevaga kuulub inimeseks olemise juurde siin langenud maailmas.
Eks meiegi igaühe teel siin päikese all tuleb ilmselt ette aegu, mil elu iseloomustab sõna «võitlus», et mitte öelda «sõda». On aegu, mil «Amalek» seisab meil tee peal ees ja me peame otsustama, kas loobuda sellest, mille poole oleme püüelnud, või asuda temaga võitlusse. Ühed raskemad on mõistagi need lahingud, kus peame võitlema iseendaga. Õnneks on ülestõusnud Issand kõige karmimad võitlused meie eest ära võidelnud.
Teel tõotatud maale sai Iisrael kõigist takistustest üle siis, kui Moosese käed olid palveks taeva poole tõstetud. Merigi taganes nende teelt, kui Mooses oma palvekäe selle kohale sirutas. Ka sel korral Amalekiga võideldes oli palve see, mis jumalarahvale võidu kindlustas. Lahing käis tol päeval kahel rindel. Joosua oli valitud vaprate meestega pidamas võitlust lahinguväljal ja Moosese osaks oli palvevõitlus. Palvevõitlus oli nõnda karm, et Mooses vajas seal sõprade Aaroni ja Huuri abi. Tol päeval selgus, et mitte sõjameeste innukas tegutsemine üksi ei otsusta võitluse käiku. Mõlemat oli vaja teha. Aga viimselt otsustas asjade käigu Looja sekkumine, mis oli Moosese palve tulemus.
Eelseisva pühapäeva juhtmõtteks on südame kõne Jumalaga. Palve ongi meie südame kõne Loojaga. Vahel on meil vaja kellegagi rääkida. Oleme ehitatud selliselt, et vajame võimalust jagada kellegagi oma muresid ja rõõme. On väga hea, kui meie kõrval on teine inimene, kellega saame seda teha. Aga meile on antud ka imepärane võimalus kõnelda südamest südamesse kõigeväelise Looja endaga, temaga, kellel on tõepoolest vägi muuta asjade käiku igal pool ja igal ajal.
See pühapäev on ka emadepäev. Sageli on just emad ja veelgi enam vanaemad olnud need ustavad eestpalvetajad, kes Moosese kombel on pidanud rasket palvevõitlust, tänu millele on võidetud paljudki lahingud. Nii mõnegi lapse eluteel on ema eestpalvetest tulnud õnnistus olnud palju suurem, kui laps seda arvata oskakski. Tänu siis selle eest kõigile emadele ja vanaemadele. Ja olgu meil ikka meeles see, kust meile meie võitlusteel abi tuleb. Issand ütleb: paluge, ja teile antakse, otsige, ja te leiate, koputage, ja teile avatakse, sest iga paluja saab ja iga otsija leiab ja igale koputajale avatakse! Aamen.

Kaido Saak
,
Lihula koguduse õpetaja