Eriarvamused perekonnas

Eesti Kiriku toimetus sai oma lugejalt kirja, milles küsitakse nõu, kuidas toimida eriarvamuste korral peres, kui küsimus on kiriklikus talituses.
Olen ise jõudnud kiriku juurde läbi otsingute ja paljude-paljude küsimuste. Olen saanud vastused, ehkki, tunnistan, on olnud päris raske, sest minu vanematekodus ei ole kommet ei kirikus käia ega ka igapäevaselt usuteemadel rääkida. Minu elukaaslane laseb mul koguduse juures käia, aga nüüd on meil ka väike laps, keda mina hea meelega laseksin ristida, kuid tunnen kodus teatavat vastumeelsust selles osas. Mida teha? (Maret, 26)
Suhtumine kirikusse ja ka kiriklikesse talitustesse on ilmselt midagi niisugust nagu lugu sellest, kuidas inimesed püüavad kirjeldada elevanti. Igaüks kompab erinevat osa looma kehast ja otsustab terviku üle selle järgi. Samuti on ootused kiriku suhtes erinevad. Ehk olete lugenud viimaste aastate uuringuid, siis teate, millest kõnelen.
Kahtlemata erinevad kirikus sees olevate inimeste ootused nende omadest, kes sinna harvemini satuvad, mulle on meelde jäänud, et näiteks oodatakse kirikult üheltpoolt kristliku sõnumi uutmoodi esitamist, aga samal ajal ka traditsioonide jätkamist jne.
Pere, meie lähedased, on kahtlemata see inimeste ring, kellega me kõige enam arvestama peame. On suur õnn, kui meie arvamused ja ka praktiline elu mahub ühtsesse väärtussüsteemi. Mõnikord öeldakse, et koos elamine ja olemine on kompromisside kunst, eks me peame ka koos olles ühisosa leidma.
Ehkki ma ei ole teoloog, olen aru saanud, et luterlikus kirikus on ristimine oluline. Kuigi talitus, on see ometi ka Jumala tegu ja meie usaldusavaldus Looja suhtes, kelle hoolde me usus lapse elu anname.
Ma mõistan siinses kontekstis Jumalat kui turvalist ja usaldusväärset tuge ja juhatajat siin muutuvas ja pealiskaudses maailmas. Isiklikult arvan ka, et nii enda kui oma lähedaste Jumala hoolde usaldamine tähendab seda, et inimlikud soovid, tahtmised ja otsused ei ole meie elu viimne mõõt.
Ristimisega seoses on oluline kohe mõelda ka sellele, kust leida ristivanemad. Ristivanema roll on küllap ka palju muutunud, meie vaar­emade aegadel oli ristivanemaks hakkamine oluline otsus juba ainuüksi seetõttu, et vanema varase surma korral võtsid sageli ristivanemad enda hooleks ka lapse. Ometi esitab praegugi kirik taolise nõude. Ma usun, et see on oluline ja eks ristivanemaks olemine ole ka natuke auasi. See on rõõmus sündmus, mis kosutab hinge. 
Loodan siiralt, et suudate pereringis siiski otsusele jõuda ning et see ei lisa kibedust, vaid toob rõõmu ja rahu kogu perele. Soovitan kõnelda neist asjust oma koguduse vaimulikuga ning ka kodustega. Puht praktiliselt on kirikuis levinud nii ristimispühad kui eraldi ristimised, samuti ristimised teenistuse sees. Võimalik on ka lasta laps ristida oma kodus.
Mari Paenurm