Südamlikult vastu võetud
/ Autor: Rita Puidet / Rubriik: Portreelood, Uudised / Number: 29. veebruar 2012 Nr 10 /
Tarvastu koguduses oli möödunud laupäeval rõõmupäev. Introduktsioonijumalateenistusel andis õpetaja Elve Benderile õnnistuse armurohkeks tööks peapiiskop Andres Põder.
Kaasa teenisid praostkonna vaimulikud ja muusikalist külakosti pakkus Koerust külla tulnud koguduse naisansambel Madli, kus Elve ise aastaid laulis. Õnne soovima tuli ka vallavanem Alar Karu, koguduse sõpradele Virpi Lasorlale, Raija Vuorelale ja Eila Ruposele Soome Halikko sõpruskogudusest anti üle EELK koostöömedalid.
Peaaegu pooleaastase töö jooksul on Elve jõudnud kohalike inimestega tutvust teha ja kinnitab, et teda on soojalt vastu võetud. Seda ka otsesõnu: veebruarikülma ajal tegid koguduseliikmed graafiku ja käisid iga kahe ja poole tunni tagant pastoraati kütmas, et majas pisutki sooja hoida. Õpetaja oli siiski sunnitud töötama kodus Viljandis.
Imeline asjakäik
Kuigi Elve on teeninud Viljandimaa kogudust septembri teisest pühapäevast, on pidulik toiming edasi lükkunud. Selle erilise põhjuse taga on Elve sõnul Haamerite suguvõsast pärit Kanada eestlanna Hilda Joasalu tahe. Nimelt määras naine oma järelejäänud maise vara kirikule, kümnendik sellest oli mõeldud Tarvastu koguduse õpetajale palgafondiks. Nüüd rõõmustame koos Elvega, kes kandideeris poole palgaga kohale, et ta saab siiski täispalga.
Nagu teada, tööpuudust kirikus ei ole. Kogudusel tuleb täita Hilda Joasalu esitatud tingimus, mis näeb ette, et tema pärandit kasutataks ka Harri Haameri mälestuse jäädvustamiseks. Suvel möödub legendaarse õpetaja surmast 25 aastat ja seda plaanib kogudus vääriliselt märkida.
«Taipame Hilda tegu hästi tänada, see on meile kui Issanda näpp,» ütleb Elve, kes on asjade käiguga igati rahul. Ka külmadega ei jäänud kirikulisi vähemaks. «Siinsed inimesed on eriliselt vastupidavat sorti,» naerab Elve, kuid hakkas kütmisvaeva vähendamiseks jumalateenistusi pidama siiski pastoraadi saalis.
Kõik on alles
Oluliseks hindab õpetaja asjaolu, et säilinud on järjepidevus. «Kõik on kuidagi alles,» võtab Elve selle tabamatu kokku, viidates armulauariistade linale aastast 1881.
Üllatav tema jaoks on inimeste arusaam liturgiast. Kui Järvamaal ei avaldanud keegi selle kohta arvamust, siis Tarvastus on tema sõnul välja kujunenud oma seisukoht. «Nad ei ole eemalseisjad, ka kirikuvõõrad inimesed peavad kirikut oma asjaks,» kinnitab Elve. Vallalehes avaldatakse jumalateenistuste teateid, koolides ja lasteaedades ei tunne ta enda kui vaimuliku vastu võõristust.
Uuest teenimispaigast leidis Elve üles ka oma juured. Tema esivanemad on olnud siinses kirikus vöörmündrid. Nüüd on Elve Bender kutsutud Tarvastu kogudusse jätkama jumalariigi tööd, tema abikaasa Allan Praats teenib Viljandi Pauluse kogudust. Soli Deo Gloria!
Rita Puidet