Küünlajala lummus: Kuressaare kirikus saab süüdata palveküünla

Kolmekuningapäevast on Kuressaare Laurentiuse kirikus kasutuses sõpradelt Espoo toomkogudusest kingitusena saadud suur küünlajalg ehk kandelaaber.

Selle väline vorm ja tähendus on väga sümboolne ja kõnetav. Soomes sepistatud küünlajala kaared moodustavad koos ümara kaare, mis meenutab maakera. Kaare sisemuses asetseb suurem küünal, millest kirikuline saab süüdata väiksemaid küünlaid, asetades need küünlajala alustele.
Keskel olevat küünalt kutsutakse Kristus-küünlaks. Sellest saadud leek süütab teised küünlad, pannes need andma suure küünlaga sarnast soojust ja valgust. See nähtav küünlaleek kujutab nii usku kui palvet.
See, kellele küünalde süütamine küünlajalal on juba tuttav, laseb mündi küünlaaluse jalal asuvasse karpi, süütab küünla ja asetab selle sobivale kohale. Paljud teevad seda mälestamaks oma lahkunud lähedasi, teised süütavad küünla oma palvete välise märgina. Espoo koguduses süüdatakse küünlaid ka misjonitöö toetuseks.
Ühel või teisel juhul on see osalemine ligimesearmastuse töös, see on osadus vaikses palves või sõnad väljendamatus õhkamises Kõigeväelise poole.
Kelle eest võiksid sina palvetada täna ja selles ajas? See võib olla keegi lähedane, kes viibib kusagil kaugel ja kelle elu võivad ohustada välispidised ohud nagu sõda, nälg või tagakius. Või on see keegi palju lähemal, keegi, kelle elu raskused teevad meele murelikuks ja kellele soovid paluda jõudu ja õnnistust. Palve on alati abivajaja poole sirutatud käsi. Alati me ei tea, kes palvetab ka sinu enda eest. Kas on olemas kaunimad sõnu kui «ma olen sinu eest palunud».
Suur küünalajalg on kõige ilusam siis, kui sellel põleb palju küünlaid. Maakera meenutades tuletab see meile meelde Jumala armastust kõikjal maailmas elavate inimeste vastu. See ulatub kaugele, aga toob samas kauge meile lähemale.
Anti Toplaan