Pusimine ja püsimine

Kätte on jõudnud üks kiiremaid aegu luterlikus kirikus, kus peale igapäevaste tavatoimetuste tuleb eelmisele aastale läbi aruannete tagasi vaadata.

Viimaste aastate statistikat silmas pidades võib öelda, et mõningas mõttes ollakse ehk mõõnaperioodist üle saanud ja kiriku tegevus ja töö ning arvulised näitajad võiksid stabiliseeruda.
Kui tegevuses, mis puudutab tööd järelkasvuga, on olnud viimaste aastate numbrid üldiselt kurvavõitu, siis on hakanud silma ka paikkondlikud ja piirkondlikud erinevused. Vaatamata rahva rändamisele suurematesse keskustesse ja maakoguduste arvulisele vähenemisele ei ole siiski kirikuid kinni pandud ega ole ka olnud kuulda kuulutuspunktide tekkimisest seoses koguduse kadumisega.
Oskus näha inimest
Kanepi Jaani koguduse õpetaja ja suure pere ema Margit Lail jõuab tagasihoidlike võimaluste tagant vaadata asjadele tänuga. «Meil on õnneks nüüd olemas inimesed, kes on valmis ka koguduse maade ja muu majapidamise asju ajama,» ütleb naine laia köögilaua taga külalistele kooki lõigates.
«Inimesed vahel väsivad ja sellest tuleb aru saada. Tegelikult on igas küsimuses ja valupunktis alati lahendus ning minu jaoks on kristlasena elamise ja vaimulikuna inimeste juhatamise võimalus see, et ma leian julguse astuda järgmise sammu, see tähendab kohata igal uuel päeval inimesi nende vajadustes ja jagada seda, mida olen ise õppinud.
Tean ja usun, et iga inimene, keda juhatame küsima ja kelle oleme juhatanud Jumalalt ellu lahendusi otsima, on ehk saanud aimu, et siin on üks viis maailmale vaadata, ning see osutub talle vajalikuks mõnel olulisel eluhetkel. Muidugi juhul kui sellel, mida jagame, on pisutki tegemist elava osadusega, kui oleme ise elus. Olen kasvanud selleni, et esimene asi, mida peame alal hoidma, on palve ja lakkamatu jumalateenistus kohtadel, vähemalt kord nädalas,» võtab vaimulik kiriku elu maal kokku.
Pidulikkusega armastust jagades
Sportlikult vormis Kuressaare Laurentiuse koguduse õpetaja ja suure pere isa Anti Toplaan teeb väikese pausi jutuajamiseks ja jätab hetkeks tööd pooleli – kogudus kolib taas kirikust kogudusemajja.
«Meil läheb siin täie hooga. Väljavahetamisele läheb kiriku põranda teine kolmandik ja tänu Eesti Kunstifondi kogutud annetustele restaureeritakse ka meie kiriku altarimaal. Kui annetusi juurde tuleb, jõuame maali raamigi restaureerida. Töid on palju, tulemas on Kuressaare linna 450. aasta ja meil on sinna planeeritud nii palvushommikusöök, evangeelne pereseminar, mida püüame kord kvartalis korraldada, kui ka – küll suure lootusega – kiriku siseremondi lõpetamine ja oreli restaureerimine.»
Kuressaare ja Püha koguduse õpetaja kõneleb, et pole veel lõplikke aruandenumbreid kokku võtnud ning loodab lähipäevil ülevaate saada. Õigupoolest räägibki ta rohkem tegemiste keeles: «Kui nüüd Püha juurde tulla, siis praegu on seal vana õpetajamaja rivist väljas ja kui raha leiame, tahame sinna eakate talvekodu teha. Laagrikeskuse laiendamine on ka kindlalt plaanis. Nii ta läheb – kodu, kool ja kirik,» ütleb vaimulik naeratades.
Kirik pusib ja püsib, vaadates üle numbrite inimestele otsa ja elades oma igapäevast elu.
Mari Paenurm

2011. aasta statistikat
Kanepis annetajaid 260, ristimisi 6, matuseid 35.
Kuressaares annetajaid 755, ristimisi 33, matuseid 93.