Olla kristlane – see on eluviis

Tugev, terve ja kokkuhoidev pere on elus hakkamasaamise ning õnnelik olemise alus, kinnitavad kui ühest suust abikaasad, kolme lapse vanemad Margit (43) ja Markus Haamer (44) Põltsamaa kiriklas.

Kakskümmend üks aastat on nad kord altari ees antud tõotust pidanud – olla teineteise kõrval nii heas kui kurjas. Elu ei koosne vaid pühapäevast, aga kõik üheskoos lahendatud probleemid tugevdavad liitu, tuues argipäeva helgust.
Kristlaste keskel kasvanud
«Lapsepõlvest saadik olen palvetanud, et kõik sünniks nii, nagu Jumal heaks arvab,» toonitab Margit Haamer, viidates oma sirgumisele kristlikus perekonnas. Üks vanaisa oli Nõmme Rahu koguduse kellamees-kirikumees, teine Tallinna Kaarli koguduse organist ja isa Nõmme Rahu koguduses kauaaegne juhatuse esimees. «Kõik minu sugulased on kristlased, küllap on see mindki mõjutanud sihte seadma,» kinnitab naine.
Markus Haamer, kolmandat põlve pastor, tunnetab samuti esivanemate mõju. «Tugev kristlik perekond on soodne keskkond turvaliseks kasvamiseks ja õnnelikuks inimeseks sirgumiseks,» avaldab ta meelt, lisades, et sellest suurest soojusest, mida ta oma lapsepõlvekodust on ellu kaasa saanud, katsub ta edasi anda oma järglastele.  
Selle näiteks, et inimese tulevik on suuresti mõjutatud lapseea tegemistest, jutustavad kaasad, kuidas nad lapsena samas pühapäevakoolis käisid, mida ebaametlikus korras, et võime mitte ärritada, laste sünnipäevade tähistamise nime all pidas Tallinnas Markus Haameri emapoolne vanaisa Martin Kelement.
Juba Margiti ja Markuse vanemad olid tuttavad; Margit sündis Markusest üheksa kuud hiljem ja sealtmaalt on nad teineteise jaoks sisuliselt olemas olnud. Kui pühapäevakoolilastest sirgusid muusikalembesed kirikunoored, saabus äratundmine soovist luua ühine pere.
Tööl ja kodus – ikka koos
2006. aastal Tarvastust Põltsamaale tulles ei arvanud Margit Haamer, et aasta pärast soostub nõustuma koguduse sekretäri ametiga. «Arvasin, et see ei ole hea mõte, aga nüüd tean, et sel on mitmed positiivseid tulemid,» räägib ta. Praegu tunneb ta lõviosa koguduseliikmeid nägupidi ja oskab paremini toetada abikaasat koguduseelus.
«On olnud unetuid öid küll ja küll, et mis saab edasi,» tunnistab pr Haamer, viidates koguduse majandamisega seotud muredele. «Eriti algul oli ikka väga raske ja küsimus, kust leida finants järgmise kuu palgafondi, võis trummeldada peas nii, et raske oli jutlust ette valmistada,» tunnistab õp Haamer.
Visa ja järjepideva töö tulemusel on nüüd olukord stabiilsem. Loomulikult on ka Põltsamaa nagu teisedki kogudused suure majandussurutise kiiluvees, aga õpetaja on rõõmus, et pole pidanud kedagi koondama ega ühegi töötaja palka kärpima. Nii on koguduse palgal talviti kaheksa, suviti seitse inimest, kolm neist täiskoormusega.
Margit Haamer näitab kahte kõhukat kartoteeki, ühes nn passiivsete ja teises aktiivsete koguduseliikmete andmed, ja nendib, et võrreldes möödunud aastaga on liikmesannetajate protsent murettegevalt kukkunud.
Hetkel on kogutud üle seitsmesaja liikmeannetuse, mis mulluse ligi 1200 vastu ei saa. Aga pühadeaeg, mis inimestele kiriku ning ka rahalise kohustuse kiriku ees meelde toob, on veel ees.
Jõulud on perepüha
Kirikutööle orienteerunul tuleb leppima, et jõuluperiood kujuneb aasta kiiremaks ja kõik nädalavahetused on töised. «Arvestama peaks aegsasti, hiljem on mõttetu viriseda, et miks pühapäeval koju ei saa jääda,» rõhutab Margit Haamer. «Katsume ikka nii teha, et lõuna oleks enne kahte jumalateenistust kirikus ja kõik saaks sellest osa,» räägib Markus Haamer jõululaupäeva päevaplaani tutvustades, tunnistades samas, et suur kiirustamine röövib paratamatult osa pühalikkusest.
Jõul toob Haamerite peresse saginat juurde. Just nimelt juurde, sest tegusate inimestena on viieliikmeline pere alalises kokkupuutes defitsiidiga, mille nimeks aeg. Ega käbid kännust kaugele kuku, teadis juba vanarahvas. Kui ikka ema-isa lisaks palgatööle koduväliselt aktiivsed on, kalduvad sellele eluviisile ka lapsed.
Nii gümnaasiumi lõpusirgel olev Eliisabet (18) kui ka Miikael (16) ja Mattias (14) on pidanud leiutama, kust näpistada aega koolitööde kõrvalt huvitegevuseks.
Peretütar on lõpetanud lastemuusikakooli klaveri eriala ning suudab nüüd hästi aidata emal koguduse lastekoori klaveril saata, poisid mängivad metsasarve ja trompetit, lisaks enda loodud kogudusebändis trumme ja basskitarri.
Margit Haamer kinnitab, et näeb emarolli osana vaiksel viisil laste tegevust kõrvalt jälgida: «Ei aja küll näpuga järge, aga ikka käime e-koolis ja kui vaja, siis leebelt suuname.»
Kodust algab kõik, ka see, kuhu noor inimene edaspidi välja jõuab. Margit ja Markus Haamer kinnitavad, et tunnetavad lastevanematena vastutust järglaste ees.
Liina Raudvassar