Kannatamatud kristlased

Olge nüüd pika meelega, vennad, Issanda tulemiseni!(Jk 5:7)

Advendi tulekuga hakkavad Kanadas ja USAs ärid mängima jõululaule, et inimestele meelde tuletada: aeg on hakata ostma jõulukinke. Samaaegselt algavad asutuste peod. Ettevõtted tahavad näidata, et nende omanikud on puudutatud jõulurõõmust. Peol pakutakse süüa ja juua ning lõpuks annab omanik üle kingituse, mis on tavaliselt rahaline. Kõik see jätab ka kristlasele mulje, et advent ongi ainult jõuludeks valmistumise aeg.
Meie teame, mida me peaks uskuma. Sellest kõnelevad meile nii vanas kui ka uues agendas esile toodud pühakirjalõigud advendiks. Samuti kõnelevad KLPR laulud ja palved meile advendi sügavast mõttest, et kord tuleb aeg, kus valgus võidab pimeduse, kus lootus on üle lootusetuse, kus leebus, õrnus ja tasadus on tugevamad kui vägi ja toores võim. Kas keegi seda veel usub?
Advent on rohkem kui ajalooline tagasivaade Petlemma sõimele, karjastele ja inglitele. Sel ajal kui Jaakobus kirjutas, olid esimesed jõulud, Kolgata risti sündmus, Jeesuse ülestõusmine ja taevaminek juba aastakümneid varem juhtunud. Algkirik ootas kirglikult Jeesuse kui kõikvõimsa Issanda taastulekut.
Seda tunnistavad kõik kirikud oma erinevate ümbernimetustega. Meieisapalves ja apostlikus usutunnistuses: «Sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal.» Siin meie palume, et tuleks aeg, kus Jumala tahtmine valitseks maa peal jumalikus täiuslikkuses. Apostlikus usutunnistuses meie ütleme: mina usun, et Jeesus tuleb oma Isa paremalt käelt «kohut mõistma elavate ja surnute üle».
Jaakobus soovitab: olge kannatlikud Issanda tulekuni. Ta räägib ilmselt Issanda taastulekust Jumala väes kohut mõistma ja looma maailmas korda, kus on rahu, kus on õiglust, looma maailma, kus oma täiuslikkuses on Jumala riik tulnud.
Kõik kristlased ootavad sedasama. Aga meie iseloom ei ole kannatlik. Kannatlikkus sugereerib meile nõrkust ja abitust. Samuti oleme kärsitud, meile ei meeldi ootamine, eriti pikaajaline ootamine. Nii on paljud löönud käega Kristuse tagasitulekule.
Jaakobus ütleb varem oma kirjas: «Olge sõna tegijad ja mitte üksnes kuuljad.» Seda meie mõistame ja hindame. Me oleme praktilised, arukad, töökad kristlased. Me ei taha kuulda, mida meil tuleb taluda või kannatada või millele vastu panna. Meile ei ole omane oodata ja kannatlikud olla. Jaakobuse nõu on: «Olge nüüd pika meelega Issanda tulemiseni.» Me teame, et keegi ei jõua kuhugi ootamise ja kannatlikkusega. Jaakobus kirjutab edasi: «Vaata, põllumees ootab kallist põlluvilja pika meelega, kuni ta saab varase ja hilise vihma. Olge siis teiegi pika meelega, kinnitage oma südant, sest Issanda tulemine on lähedal!»
Meie kõik teame, et põllumehe töö on raske ning nõuab palju aega ja pidevat tööd, et sügisel oleks kallis lõikus valmis. Ta palvetab, et Jumal annaks varase ja hilise vihma ja laseks oma päikesel paista omal ajal. Peale suure ja pika töö ei jää põllumehel muud üle kui kannatlikult oodata varajast ja hilist vihma, et kallis lõikus valmiks.
Kui Toronto ja Tallinna kiriku laulu- ja palveraamatu komiteed tahtsid uut kiriku lauluraamatut välja anda, siis võttis see aastakümneid aega. Piiskop Johan Kõpp rääkis sellest 1957. aastal, aga toona ei leitud äsjaste põgenike käest raha.
Eestis korjati uusi laule «sahtlisse», sest Nõukogude Liida ajal ei tulnud kõne allagi uut lauluraamatut trükkida. Siiski mõlemad komiteed korjasid uusi kirikulaule ja -viise. Me sirvisime kannatlikult läbi ligi 1000 laulu. Kuidas me ootasime posti Tallinnast, et mõnda uut laulu kätte saada! Kui Nõukogude Liit varisema hakkas, ootasid mõlemad komiteed kannatlikult võimalust kooskäimiseks, et ühiselt KLPR kokku panna.
Võimalus tuli ja me saime kokku Torontos, Tallinnas, Stockholmis ning viimaks veel kord Torontos. Pärast pikka ootamist, kannatlikkust ja suurt visa tööd saime KLPR ulatada kätte kõikidele EELK kogudustele Eestis ja välismaal 1. advendil 1991. Kristus tuli selle töö läbi iga komiteeliikme südamesse. Me tunnetasime Kristuse armastust, sest vastastikune sõprus ja armastus said ilmsiks meie südametes. Jumal oli meie töö juures.
Nii ootab kirik kannatlikult, aga olles töökas, Jumala tahtmist täitma täna ja iga päev. Kord tuleb siis kallis lõikus – jumalariik.
Kõige viimane tõotus Piiblis on ülestõusnud Kristuse lubadus Johannesele: «Jah, ma tulen varsti!» Ja Johannes vastab: «Tule, Issand Jee­sus!»
Selles on advendi kristlik tähendus: Meie Issand tuleb! Tule, Issand! Aamen.

Andres Taul,
Välis-Eesti piiskopkonna piiskop