Kannatlikust valvamisest

Vaadake ette, valvake, sest teie ei tea, millal see aeg on käes! Nii nagu inimene, kes reisis võõrsile ja jättis oma maja, andes sulastele meelevalla, igaühele tema töö, ja uksehoidjal käskides valvata, nõnda valvake nüüd, sest te ei tea, millal majaisand tuleb, kas õhtul või keskööl või kukelaulu ajal või varahommikul, et ta äkitselt tulles ei leiaks teid magamas. Aga mida ma ütlen teile, ütlen kõigile: Valvake! (Mk 13:33–37)

Evangeeliumi selles peatükis kuulutab Jeesus ette suurt viletsust ja totaalset hävingut ning samal ajal manitseb ta jüngreid tähele panema, et keegi neid ei eksitaks. See on ainuke koht Markuse evangeeliumist, kus räägitakse lõpuaegadest ja tulevasest ajastust. Kuigi teema on apokalüptiline ja väärt seda, et selle kohta sadu küsimusi esitada, jüngrid vaikivad ega reageeri verbaalselt Jeesuse kõnedele. Ning järgmise stseenina toob Markus meie ette juba Jeesuse kannatusloo.
Käesolev kirjakoht kulmineerub majaisanda tagasituleku ootamisega ning see tähendab, et uksehoidjad peaksid olema kogu aeg valvel. Tänu sellele, et majaisanda tulemine viibib, kasvab valvuri ametikoha tähendus pidevalt. Võib-olla kulub nii palju aega, et tuleb uus portjee, kellele on majaisandat ainult kirjeldatud. Millest siis teda ära tunda? Selle kohta ei ole täpsemaid juhendeid antud. Seega peab uksehoidja olema topelt valvas.
Mida peab Jeesus silmas, kui ta räägib eksitajatest? Kristlane olla ei tähenda mitte kristallkuuli pealt ennustamist, et millal tuleb maailmalõpp, vaid märkide tähelepanemist, nii nagu Jeesus ütleb salmis 28: viigipuust märkate, et suvi on lähedal. Märke paneme tähele igapäevaeluski: sügisese kellakeeramise järel teame, et uue kirikuaasta algus ei ole enam kaugel.
Kirikurahvale seatakse kogu aeg küsimus, miks me peaksime ootama ja valvama. Mis kasu me sellest saame, küsib moodne suu. Jeesus tahab meile öelda, et praegu ei ole veel hilja ümber pöörduda ja halvasti tehtut kahetseda ning õigele teele asuda. Elu õige suuna äratundmine annab rõõmu meie päevadesse. Seega annab valvamine rahulolu. Ja kes on rahul, on õnnelik.
Araabia vanasõna ütleb: «Kannatlikkus on rõõmu võtmeks.» Lugesin hiljuti ühte kasvatusteaduslikku artiklit «pampersi põlvkonnast», milles oli juttu sellest, et tänapäeva vanematel ei ole kannatust lapsi potil käima õpetada ning selle tulemusel kasvab üles terve põlvkond inimesi, kes kõike liiga kiiresti saada tahab: alguses kommi ja siis autot jne. Kõike ja palju ja kiiresti. Valvamisest on asi kaugel!
Mõni aeg hiljem jälgisin telerist ühte testi, kus väikelastel lasti valida, kas nad saavad kohe väikese tüki šokolaadi või on nõus kümme minutit ootama ja siis saama terve tahvli. Umbes pooled valisid teise variandi. Aastaid hiljem jälgiti samade laste elukäiku täiskasvanutena. Ei ole raske oletada, et parema hariduse ja töö olid saanud just need, kes olid nõus kümme minutit oma noorest elust loovutama ootamisele, et selle tulemusena saada tasuks terve tahvel šokolaadi.
Valvake! – Kas Jeesus tahab, et me kogu aeg valvaksime? Aga mis saab siis meie pühast unest? Magamine on tähtis, seda ei eita keegi (kui, siis ehk teismelised ja tudengid…), ning magamatus võib tekitada raskeid tervisehäireid. Kas Jeesus tõesti tahab midagi sellist?
Valvata – see tähendab silmi mitte kinni panna ka kõige suurema häda suhtes, mis meie väikeses maailmas leidub. Olgu selleks näljahäda, sõjad või üleujutused. Kuigi loogiliselt võttes peaks ees olema paksud silmaklapid, et seda kõike mitte märgata, näeb inimene ikka kõigepealt oma naba, ja nii jäävad ka suured katastroofid kogu selle isikliku hädaoru sees märkamata. Mis siis ikkagi teha? Ei muud kui silmad tegelikult lahti teha ning valvata ja paluda.
Valvake! – See üleskutse tähendab olla ärgas ning kursis eluga ja maailma sündmustega. Üleskutse valvata on ärgata üles elule.
Tänane kirjakoht paneb meid tegema valvamise statistikat, mis jätab mulje vertikaalsest liikumisest. See kirjakoht aga valmistab ette saabuvat igavikupühapäeva. Eestis on sellel ajal kirikus käijaid tavalisest rohkem, sest au sees on meenutada neid, kes on uinunud. Ka üks ilus viis valvata. Igavikupühapäev annab sellele tekstile hoopis uue mõtte, ta avab horisontaalse, igavikulise liini.
Üheks heaks näiteks valvamise kontinuiteedist on Välis-Eesti kiriku püüdlused ühtse kiriku suunas. Vertikaalseks teljeks on siin konkreetsed kirikupoliitilised sammud ning horisontaal­seks, igavikuliseks teljeks koguduseliikmete tahe ning palved. Elu läheb aga tasapisi edasi ning ühinemisprotsessile järgnevad kasvamise ja säilimise protsess. Samamoodi kehtib edasi ka Jeesuse manitsus – valvake! 

Kristel Neitsov-Mauer,
Köln-Bonni ja Hamburgi koguduse õpetaja