Esimene käsk

Üks juurdeastunud kirjatundjaist, kes oli kuulnud nende vaidlemist ja teadis, et Jeesus oli neile hästi vastanud, küsis temalt: «Milline on kõige esimene käsk?» Jeesus vastas: «Esimene on: Kuule, Iisrael, Issand, meie Jumal, on ainus Issand, ja armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega ja kogu oma jõuga! Teine on see: Armasta oma ligimest nagu iseennast! Mingit muud neist suuremat käsku ei ole.» Ja kirjatundja ütles talle: «Hästi, Õpetaja, sa ütlesid tõtt, et tema on Ainus ja ei ole teist peale tema; ja armastada teda kogu südamega ja kogu mõistusega ja kogu jõuga ning armastada ligimest nagu iseennast on palju rohkem kui kõik põletusohvrid ja muud ohvrid.» Ja Jee­sus, nähes, et kirjatundja vastas arukalt, ütles talle: «Sa ei ole kaugel Jumala riigist.» Ja keegi ei julgenud teda enam küsitleda.
Mk 12: 28–34

Elame ajal, mil demokraatlik ja inimsõbralik kristlik kirik, vähemalt ideaalis, ei lähtu tõevaldaja positsioonilt, vaid tunnistab inimese õigust ise otsustada ja vastutada, väärtustab inimest kui isiksust ega välista kirikust ühtegi inimgruppi, kes teda vajab. Kirikusse, s.t Kristuse ihusse on teretulnud ja kirikus on võrdsed kõik inimesed sõltumata soost, haridusest, sotsiaalsest positsioonist, kehalisest või vaimsest puudest, terviseseisundist, seksuaalsest orientatsioonist või identiteedist, rahvusest, etnilisest päritolust ning kultuuritaustast.
Tänane jutlusetekst viib meid aga tagasi aega, mil arvati, et Jumalat tuleb teenida kõigest väest ja jõust. Flavius Josephuse teatel oli I sajandil vaid kuus tuhat variseri, kes suutsid – enam-vähem – täita kõiki Moosese Seaduses olevat 248 käsku ja 365 keeldu.
Enamiku jõud ei käinud koormast üle. Rahvahulk, kes ei tunne – ja seega ei saagi täita – Seadust, on neetud! Oli neid, kes soovinuks suuremat leplikkust. Kui üks mees, kes tahtis juudi usku astuda, küsis rabi Šammailt, kas ta suudab talle esitada juutluse olemuse lühidalt ja selgelt aja jooksul, mille ta jaksab seista ühel jalal, saatis kuulus rabi ta pikalt. Mees ei jätnud jonni, vaid esitas sama palve rabi Hillelile, kes oli lahkelt nõus ja vastas talle just selle kaksikkäsuga, mida Jeesus kostis õpetlasele, kes tuli teda eksamineerima.
Kirjatundja jäi Jeesuse vastusega rahule ning kordas öeldu üle. Nad olid absoluutselt ühel meelel. See ei ole endastmõistetav, sest tolle aja juutlus oli üpris heterogeenne. Ka variseride partei (Josephus kirjeldab «Juudi sõjas» sadusere, varisere ja esseene just poliitiliste parteide/erakondadena) jagunes fraktsioonidesse. Üks tüliküsimusi oli: kas kõik Toora (mõne meelest ka vanemate pärimuse) seadusesätted ja -pügalad on võrdselt olulised, või on võimalik neid astendada ja tähtsuse järgi reastada, nii et üks on esimene, s.t suurim?
Šammai ja tema koolkond oli seda meelt, et «ükski täpp ega ükski kriips ei kao Seadusest seni, kui taevas ja maa püsivad», ja häda sellele, «kes iganes neist käskudest ka kõige pisema tühistab». Hillel ja tema koolkond – ta õpilane rabi Gamaliel ja Gamalieli õpilane Saulus – olid aga seda meelt, et kõik on kokku võetud armastuse käsus: «Ärgu olgu teil ühtki muud võlga kellegi vastu kui ainult võlg üksteist armastada; sest kes armastab teist, on Seaduse täitnud. Sest käsk: ‘Sa ei tohi rikkuda abielu, sa ei tohi tappa, sa ei tohi varastada, sa ei tohi himustada’, ja mis tahes muu käsk on kokku võetud selles sõnas: ‘Armasta oma ligimest nagu iseennast!’ Armastus ei tee ligimesele kurja. Nii on armastus Seaduse täitmine.»
Paraku, ega see ühe ja suurima käsu täitmine tarvitse kergem olla. Ebakindlus saadab mõlemal juhul. Laveeri siis Skylla ja Charybdise vahel! «Teete hästi, kui te tõepoolest täidate kuninglikku seadust kirjasõna järgi: ‘Armasta oma ligimest nagu iseennast!’
Aga kui te soosite ühte rohkem kui teist, siis te teete pattu ja Seadus tunnistab teid üleastujaiks. Sest igaüks, kes peab kinni kogu Seadusest, aga vääratab ühesainsas asjas, on süüdi kõige suhtes. Sest see, kes ütles: ‘Sa ei tohi rikkuda abielu!’, ütles ka: ‘Sa ei tohi tappa!’ Kui sa ei riku küll abielu, ent tapad, siis sa oled Seadusest üle astunud.»
Jeesus kiidab õpetatud kirjatundjat. Aga kui veidi järele mõelda, siis on lugu sünge. Kogu oma arukusest ning innukast püüdlikkusest hoolimata ei täida too – sporditerminoloogiat kasutades – kvalifikatsiooninormi. Kas ei ole kole kuulda hävitavat otsust: «Sa ei ole kaugel Jumala riigist. Aga siiski jääd väljapoole.»
Mida teha, et sinna sisse pääseda? Lugu lõppes tookord sellega, et keegi ei julgenud enam Jeesust küsitleda. Kas meie julgeme? Kas mina julgen? Ei tea. Võib-olla on Jeesuse vastus nii ränkraske, et seda kuuldes saab vaid õhata: ja kes siis võib õndsaks saada?

Toomas Paul,
emeriitõpetaja