Paljude väljarändajate, ka eestlaste, unistuste maaks olid Ameerika Ühendriigid ja Austraalia, osaliselt ka Kanada.

Kuna neisse riikidesse pääsemine oli seotud suurte kuludega ja oma järjekorra pikaajalise ootamisega (kvoodisüsteem), siis püüti leida maid, kuhu oleks kergem pääseda ning leitigi  Lõuna-Ameerika riigid. Eeskätt Brasiilia, kuhu oli 1920ndate aastate keskpaigani võimalik sõita tasuta, Brasiilia valitsuse või kohviistanduste pidajate kulul, kes vajasid hädasti lisatööjõudu.

Alustati palvetundidega

Eestlasi rändas Lõuna-Ameerikasse juba enne I maailmasõda. Brasiiliasse olevat väike grupp eestlasi jõudnud juba 1800. aastal. Esimene arvukam eestlaste väljaränne toimus alles 19.–20. sajandi vahetusel. Väljarännet hoogustas 1905. a revolutsioon.

Suurim ja olulisim eestlaste väljaränne Lõuna-Ameerikasse leidis aset iseseisva Eesti Vabariigi ajal, aastatel 1924–1926. Liikumise tipuks jäi 1925. a, mil üle ookeani sõitis 1627 eestlast ehk ligi 87% sellel aastal Eestist väljarännanutest. 1925. aastal arvati Brasiilias asuvat ca 5000 eestlast.

Brasiilia ametlikel andmetel rändas aastatel 1920–1939 riiki 2704 eesti rahvusest inimest. Peamiselt asuti suurematesse linnadesse. Domineerivad põhjused väljarändamisel Lõuna-Ameerikasse, nagu teistegi sihtmaade puhul, olid majanduslikud: mindi otsima paremaid töövõimalusi, lootes võõrsil kiiremini edasi jõuda.

Praktiliselt kohe Brasiiliasse saabumise järel püüdsid sealsed eestlased hakata arendama usulist tegevust. Kuna aga alguses oli eestlaste arv veel liiga väike, et rajada kogudusi, siis alustati lihtsalt ühiseid kooskäimisi, laulu- ja pillimänguõhtuid ning piibli- ja palvetunde.

Pühapäevaseid jumalateenistusi peeti kodudes, igal nädalal erinevas kohas. Vastava väljaõppeta pastorite ja õpetajate puudumisel lugesid Piiblit ning jagasid jumalasõna vanemad usuvennad. Nagu märgib Gerda Mitt oma mälestusteraamatus «Võitlused ja võidud», oli igal perel Eestist kaasa toodud lauluraamat, seepärast oli baptistide koosviibimistel alati palju laulmist. 1

Ehitati oma kirik

24. detsembril 1926 asutati Sćo Paulos eesti baptistikogudus, mille esimeseks  vanemaks valiti 1908. aastal Brasiiliasse asunud Tallinna lähedalt pärinenud Jakob Veiderpass, kes tegutses põllumehena. Lauluõpetajaks ja organistiks oli konservatooriumiharidusega Linda Sirin, kes oli saabunud Brasiiliasse üheaastase lapsena koos vanematega.

Jutlustajaks ja diakoniks oli Arthur Tang, kes usulistel teemadel kõneles ka raadios. Igal pühapäeval peeti Sćo Paulo baptistikoguduses palvetunde.

Minas Geraisi osariigis asuvas Padre Jose Bento koloonias elavad eestlased ostsid oma usuelu elavdamiseks krundi ja ehitasid sellele oma kätega väikese kiriku. Aja jooksul kasvas kiriku ümber tilluke alev ning tänapäeval asub seal Seneto Jose Bento linn. Pärast kiriku valmimist hakkas kogudus kiiresti kasvama, sellega liitus ka brasiillasi. Piiblikoolis said õpetust nii lapsed kui ka täiskasvanud.

Kirikut külastasid sageli misjonärid kogu Brasiiliast ning Ameerika Ühendriikidest, nende jutlused tõlkis eesti keelde Karl Lepik, kes oli Brasiilias elanud juba aastaid. Igal jumalateenistusel laulis koor, mida juhatas Jakob Taets. Mainitud koguduse õitseaeg jäi siiski  suhteliselt lühikeseks, kuna paljud noored lahkusid tööotsinguil Sćo Paulosse, kirik jäi tühjaks ning algas koguduse lagunemine.

Koguduses eestikeelne õpe

1926. aastal moodustati Sćo Paulos eesti luteriusu kogudus. Tegutseti saksa koguduse ruumides – nad oli lahkelt nõus odava üüri eest eestlastega peavarju jagama. Kogudusse kuulus üle 30 liikme. Ametlikult loeti  hiljem Sćo Paulo Eesti Evangeelse Luteriusu Koguduse asutamise päevaks 18. juulit 1928.

Koguduse juures asuvas pühapäevakoolis, mis oli ühtlasi ainsaks eesti kooliks Brasiilias, õpetati katekismust, piiblilugu, laulmist, ajalugu ja eesti keelt. Kool töötas igal pühapäeval koguduse ruumides kaks ja pool tundi. 1930ndate aastate alguses oli pühapäevakooli juhatajaks Arjakas, hiljem Gustav Madisson ja Jüri Viinamägi.

Probleeme tekitas õppevahendite nappus, kuid sellest saadi üle Välis-Eesti Ühingu kaasabil, kes oli nõus korraldama pruugitud kirjanduse korjandust Tallinna koolides ning Brasiiliasse saatma. Abi paluti ka Eesti Misjoni Seltsilt.

Jutlusi pidasid Sćo Paulo eesti koguduses enamasti Gustav Madisson või Aleksander Reeben, osavõtt oli elav, eriti palju rahvast viibis kirikus jõulude ja uusaasta ajal, mil kirik, mis mahutas ligikaudu 100 inimest, oli puupüsti täis.

Koguduse nõukogu koosnes 11 liikmest, selle juhatuse moodustasid 1932. aastal esimees G. Madisson, kassapidaja A. Reeben, esimehe abi Jaak Rebane ning kirjatoimetaja pr Kersten. Aktiivsemad tegelased olid veel August Viikman ning usuteaduste üliõpilane Lipstal.

Tasuta Eesti Kirik

Koguduse raamatukogu sisaldas 1932. a  400 köidet, enamuses õppe-, ajaloo- ja usulise sisuga. Raamatukogu oli tasuta kasutada igale eestlasele. Eestist oli kogudusele tellitud Eesti Kirik, mida saatis konsistoorium tasuta.

18. juulil 1937. aastal tähistas eesti luteriusu kogudus Sćo Paulos 8. aastapäeva jumalateenistuse ja kontserdiga. Alates 1932. a, pärast Madissoni sõitu Eestisse, täitis õpetaja kohuseid Viikman, köstriks oli kellassepp  Reeben ja koori juhatas Viinamägi. Ametlikult peeti Sćo Paulo eesti kirikut saksa koguduse osakonnaks.

Tähtsateks sündmusteks mitte ainult eesti koguduse, vaid kindlasti kogu Sćo Paulo eestlaskonna jaoks olid kaks leeri, 1932. ja 1938. aasta palmipuudepühal.

1932. aasta leer kujunes suurimaks eestlaste kokkutulekuks Brasiilias üldse, kohal oli umbes 400 eestlast, paljud neist olid tulnud ka maalt, Sćo Paulo ümbrusest. Leer toimus saksa koguduse ruumides ja leeritajaks oli saksa pastor. Konfirmeeriti 34 leerilast, poisse ja tüdrukuid enam-vähem võrdselt.

1938. aastal leeritati 16 noort saksa õpetaja poolt, usuõpetust olid nad saanud emakeeles Viikmani juhendamisel. Leeriga samal päeval ristiti kümmekond eesti last.

Vajadus pastori järele

Juba koguduse algaastatest alates oli G. Madisson pidanud soovitavaks vastava ametialase haridusega kirikuõpetaja ametisseseadmist (nii temal endal kui ka teistel kohalikel eestlastest jutlustajatel see puudus). Kuna Brasiilias ei olnud teada ühtegi väljaõppinud eesti rahvusest pastorit, peeti vajalikuks, et sobiv hingekarjane saadetakse konsistooriumi poolt kodumaalt.

Eestis astutigi vajalikke samme, et probleemi lahendada. 23. jaanuaril 1935. aastal peeti Tartus usuteadlaste konverents, millest väliseestlastesse puutuvates küsimustes võttis osa Välis-Eesti Ühingu esindaja pastor Sternfeldt.

Konverentsi päevakorras oli ühe punktina õpetaja Järve referaat «Usuline töö väliseestlaste keskel», milles ettekandja rõhutas eesti kiriku ja väliseestlaste vahel tihedamate sidemete loomise vajadust, esitades nõudmise, et juba lähemal ajal asuksid suuremates väliseestlaste keskustes, sealhulgas Lõuna-Ameerikas, tööle eesti kirikuõpetajad.

Järve ettepanekul otsustas konverents usulise töö juhtimiseks väliseestlaste keskel asutada kiriku keskvalitsuse juurde kirikliku diasporaatöö sekretariaadi. Lisaks otsustati, et kirik hakkab üks kord aastas korraldama «pühi korjandusi» Välis-Eesti heaks. Koostöös Välis-Eesti Ühinguga kutsus piiskop H. B. Rahamägi ellu diasporaakomitee, mille peaülesandeks oli edendada ja arendada väliseestlaste seas usulis-kõlbelist tööd.

Sćo Paulo kahe eesti koguduse, luterlaste ja baptistide,  suhted ei olnud kõige paremad. Nagu märkis Madisson oma kirjas konsistooriumile, olevat baptistid suhtunud luteri kogudusse halvakspanevalt ja lausa irvitavalt.

Tuleb nentida, et hoolimata majanduslike ressursside nappusest ning haritud intelligentsi puudumisest Sćo Paulo eesti kogukonnas ja vaatamata kõigile elumuredele ning raskustele, suutsid sealsed eestlased algusest peale hakata edukalt korraldama omakeelset usuelu, pidama jumalateenistusi ning toimetama kiriklikke sakramente (leerid, ristimised).

Sćo Paulo eesti luteriusu koguduse juures tegutsenud pühapäevakoolil (alates 1934. a  töötas kohaliku Eesti Seltsi Uus Kodu juures) oli aga eriline tähendus ainsa eestikeelse koolina  kogu Brasiilias.

Kaido Laurits,

ajaloolane

 

 1 Mitt, G. Võitlused ja võidud: eestlaste saatused. Tallinn, Sõnasepp. 1998, lk 22.