Et ka meie läbi voolaks jumalik vägi

Eliisabetil sai aeg täis sünnitada ja ta tõi ilmale poja. Ja ta naabrid ja sugulased kuulsid, et Issand oli olnud temale armuline, ja nad rõõmustasid koos temaga. Nad tulid kaheksandal päeval lapsukest ümber lõikama ja tahtsid anda talle tema isa nime Sakarias. Ent tema ema kostis: «Ei sugugi, vaid tema nimi peab olema Johannes!» Nemad ütlesid talle: «Su suguvõsas pole kedagi selle nimega.» Ja nad viipasid ta isale, et saada teada, kuidas tema tahaks last nimetada. Sakarias palus lauakese ning kirjutas: «Johannes on tema nimi.» Ja kõik imestasid. Aga otsekohe läksid ta suu ja keelepaelad lahti ning ta hakkas rääkima, ülistades Jumalat. Ja kartus tuli kõikide ümberkaudsete peale ja kõigist neist asjust kõneldi kogu Juuda mäestikus. Kõik, kes seda kuulsid, jätsid selle oma südamesse ja küsisid: «Mis saab küll sellest lapsest?» Sest Issanda käsi oli temaga.
Lk 1:57-66

Ristija Johannese isa Sakarias kuulus preester Abija teenistuskonda. Tema abielu Eliisabetiga oli olnud seni lastetu. Kord, kui Sakarias tõi suitsutusohvrit, ilmus talle altari juures peaingel Gabriel. Viimane kuulutas, et neile sünnib poeg. Vähe sellest: poeg hakkab Messia tulekuks teed ette valmistama. Selline kuulutus oli Sakariasele liig. Ta soovis asja kinnituseks tunnustähte.
Nüüd tabas Sakariast hoopis karistus: ta jäi tummaks ega saanud seetõttu ootavat rahvast õnnistada. Kui tema poeg oli sündinud, siis kirjutas ta lauakesele, et poisi nimeks peab saama Johannes, aga mitte Sakarias nagu isal. Selline on eellugu Johannese sündimisele.
Mis saab küll sellest poisist? Nii küsisid inimesed, kui Sakariase keelepaelad jälle lahti läksid ja ta Jumalat ülistama hakkas. Kunagi on selle poisi populaarsus nii suur, et mõned peavad teda ennast Messiaks. Või siis prohvet Eelijaks, kes pidi enne Messiat maailma tulema. See kõik aga võtab aega. Johannes peab kasvama ja meie samuti, et mõistaksime tema osa lunastusloos ja seda, mida see prohvet meie jaoks tähendab.
Üleminek imikust lapseks, lapsest teismeliseks, teismelisest täiskasvanuks kätkeb endas iga kord seesmist surma, et lasta millelgi uuel sündida. Need üleminekud on vahel väga keerulised ja seotud probleemidega. Keelduda aga neist ei saa, kui tahame suureks saada ja kord ka avastada, kes me oleme tõeliselt Jumala juures.
Jaanipäeval on paljudes paikades surnuaiapühad. Kui me seal koguneme ja lähedastele mõtleme, oleks hea, kui tuletaksime meelde, et see on Ristija Johannese sünnipäev. Mehe, kes tänapäevaselt öelduna saavutab suurt menu  oma rahva keskel, kuid kes ometi peab taanduma ja andma teed Jumala kavatsustele. Andma teed ühele poisile, kes suureks sirgudes ei kuuluta mitte ainult meeleparanduse vajadust, vaid ka uut ja tõelist elu. Elu, mis oli temas endas.
Jeesus muudab seda inimest, kelles ta saab oma tööd teha. Ta juhatab, parandab, kaitseb ja vabastab, öeldes «Mine rahus!». Inimene on püha, kui ta parandatuna ja rahu saanuna elab Vaimus, Jumala lähedalolu nähtamatus olukorras. Jumal saab minu jaoks üha suuremaks ja mina muutun väiksemaks, kuni Jumala tahe asub minu tahte asemele. Siis suudab inimene nagu laulik hõisata: «Hea on tänada Issandat ja mängida sinu nimele, Kõigekõrgem, hommikul kuulutada sinu heldust ja öösel su ustavust, kümnekeelsel pillil ja naablil, kandlel mängides.»
Alustajaid ja teelisi on olnud palju. Vähe pole ka neid, kes on küll alustanud, kuid siis väsinud ja käega löönud. Paljud küsivad tänapäeval: mis saab meist edasi? Suur osa eurooplastest on Jumala silmapiiril kaotanud või ei ole enam kindlad, et usk saab anda vastuseid elu põletavatele küsimustele. Jaaniaeg on üks suur pidutsemise aeg Maarjamaal, kuid kui paljud meist mõtlevad sellele kummalisele mehele, kes nii oma sõnades kui eluviisis esitab väljakutse vaimsele tardumisele ja elurutiinile.
21. sajand seisab silmitsi tõsiste küsimustega. Homset ei tea ju keegi, kuid tänuliku südamega tuleb asuda hommikul teele, sest kõik on võimalik sellele, kes usub. Isegi siis, kui paljud märgid siin maailmas tahavad tõestada vastupidist.
Meil tuleb elada hingestatud elu, et ka läbi meie võiks voolata jumalik vägi. Alles siis võime saada teerajajaks kaaslastele meie kõrval. Täita misjonikäsku. Siin ei aita üksnes heast haridusest ja tehnilistest nippidest. Siin on vaja elavat kujutlusvõimet ja julgust ujuda vastuvoolu.
Artur Alliksaar on ühes Siberimaalt saadetud kirjas öelnud: «Ent tähtsaim kõigest on selle säilimine, mis on põhiline – elu ja taju püsi, uskumuste ja pürgimuste purunematus. Valitseval positsioonil selles kurbuse ja kurjuse, hirmu ja vihkamise maailmas on see, kes evib rikkamaid ja mitmekesisemaid kujutelmi. Tee armastuse ja tõe juurde kulgeb mööda pööraseid kuristikke, mis on nii pilkased, ja neisse söandab astuda ainult väga valge laubaga matkaja.»
Mis saab küll lapsest meis enestes?  Aamen.

Urmas Nagel,
Räpina koguduse õpetaja

Augustis jutlustavad ajalehes Pärnu praostkonna vaimulikud.