Nelipühad – kristliku kiriku sünnipäev

Pühapäeval pühitseb kristlik maailm Püha Vaimu laskumist jüngrite peale.
Apostlite tegude raamatu järgi toimus see viiekümnendal päeval pärast Kristuse ülestõusmist, juutlikel nelipühadel (Ap 2:1–4). Nelipühad olid ajalooliselt Iisraeli lõikuspüha (vrd 3Ms 23:15–21), alates 2. saj hakati nelipüha tähistama Seaduse saamise pühana.
Paljudes maailma keeltes tuleneb nelipühade nimi kreekakeelsest sõnast pentekoste (viiskümmend), näiteks ingl pentecost ja sks Pfingsten. Eestikeelse nime tekkeloo kohta puuduvad veenvad seletused.
Kristlike nelipühade keskmes on Püha Vaimu laskumine, tema tegevus ning kiriku sünd. Nelipühadega tipneb taevaminemispühal alanud Püha Vaimu ootus (Lk 24:49; Ap 1:4–5).
Vaimu julgustusel astusid senini varjul püsinud jüngrid rahva ette ja Peetruse sütitava jutluse mõjul (Ap 2:14–40) ristiti umbes kolm tuhat inimest (Ap 2:41) uudseviljana Jumala põllult (Jh 4:35).
Püha Vaimu kohta on keeruline öelda, kes ta on. Jee­sus võrdleb teda tuulega, mille häält ja mõju on võimalik kogeda, kuid mis ise jääb nähtamatuks (Jh 3:8). Kergem on öelda, mida Vaim teeb.
Pühakiri kõneleb Vaimust, kes on läkitatud meile julgustajaks. Ta on parakletos või advocatus – juurdekutsutu, kes kõneleb meie nimel (Lk 12:11–12).
Püha Vaim ühendab kõik kristlased üheks Kristuse ihuks üle kogu maailma ja annab igale liikmele tema ainuomase anni (Rm 12:4–8; 1Kr 12; Ef 4:1–16).
Vaim sünnitab usku Kristusesse ja loob ühise osaduse. Vaimu loodud ühtekuuluvus ja üksteisemõistmine (Ap 2:6–11) on vastukaaluks Paabeli torni loost tuttavale hajutatusele (1Ms 11:1–9).
Eestis on kombeks kaunistada nelipühadel kodusid ja kirikuid noorte kaskedega, mis viitavad uuele algusele – äsjasündinud kogudusele.
Joel Siim