Noortejuhi argipäev: aeg teiste jaoks
/ Autor: Eesti Kirik / Rubriik: Portreelood / Number: 4. veebruar 2004 Nr 4 /
Õpetajate Konverentsil tutvustas end uus kiriku organisatsioon, Laste- ja Noorsootöö Ühendus. Üheks sealseks töötegijaks on endine Noorsootöö Keskuse peasekretär Mari-Ann Oviir.
12.–14. jaanuarini käis ta koos Laste-ja Noorsootöö Ühenduse esindajatega Soomes sealsetel laste- ja noorsootöötajate nõupäevadel Lahtis. Nõupäevad on mõeldud kõikidele laste ja noorsoo töötajatele Soome kirikus ja sinna oli kokku tulnud üle 1000 inimese. Nõupäevade traditsioon ulatub aastakümnete taha. Programm on seal väga erinev, midagi pakutakse igale maitsele: on võimalus osaleda erinevates rühmatöödes, on paneelvestlusi, loenguid. Kaugemalt tulnuile toimuvad ekskursioonid ümbruskonda.
Nõupäevadel on alati oma teema, seekord «Aika hiljata» (Aeg vaikida – toim), ning need on alati erinevates kohtades, järgmisel aastal näiteks Ida-Soomes Lappeenrannas. Eestlastele tegi reisi võimalikuks Soome Kasvatus- ja Noorsootöö Keskus.
Noorte nõupäevad on Soomes väga populaarsed, sest seal mitte ainult ei harita end, vaid see on võimalus omavahel kokku saada. Seal on aega ja võimalust lõõgastuda. Tavaliselt nõutakse ju laste- ja noorsootöötajatelt hästi palju ja nad peavad endast pidevalt välja andma. Nõupäevad on siis see kogumisaeg.
Mari-Ann on käinud seal alates ajast, kui sai Noorsootöö Keskuse peasekretäriks, seega seitsmendat korda. «See kuulub juba töökohustuste hulka,» arvas ta ning lisas, et noortejuhtide ideepäevad, mida keskus korraldab, on oma algtõuke saanud just nendelt nõupäevadelt.
Kuigi noortejuhtide ideepäevad ei saa ehk nii mastaapseks ürituseks, on Eestis nendest osavõtvate noortejuhtide protsent võrreldes kiriku liikmeskonnaga sama. Uus Laste- ja Noorsootöö Ühing tahab ideepäevad muuta ka laste- ja noortetöö ideepäevadeks. «Eks me vaata, kuidas need vastu võetakse,» mõtiskles Mari-Ann.
Eestis käivad ideepäevadel asjast huvitatud spetsialistid. Mari-Ann nimetab üheks positiivseks tööviljaks seda, et noortejuhtidel on omavahel tekkinud side ja tänu sellele side ka eri koguduste noortegruppide vahel. Tehakse kohtumisõhtuid, viiakse koos üritusi läbi, näiteks noortetunde. Oluline on Mari-Anne arvates see, et ideepäevadel saab lõõgastuda – alati on kontsert, on saunavõimalus. Mari-Ann kirjeldab ideepäevade õhustikku: «Sa võid seal lihtsalt olla, et edaspidiseks tegevuseks jõudu saada.»
Noortetöö on Mari-Anne sõnul läbi aastate teisenenud nagu kogu kirikutöö – oli 1990ndate alguse suur ärkamine, ristiti ja leeritati palju ning siis vajus kõik ära. «Aga nüüd on jäänud tase stabiilseks, tükk aega pole enam allapoole mindud,» rõõmustab ta ja arvab, et sellele pinnale saab nüüd midagi ehitama hakata. «Laste- ja samuti noortetöö vilju näeb alles hiljem, need tulevad aastate pärast,» on Mari-Anne tõdemus.
Kuidas koguduse õpetajate ja noortevaheline side toimib, on Mari-Anne arvates parem küsida noortejuhtidelt. «Aga arvan, et side on olemas, sest koguduse õpetajad teevad tihti ise noortetööd.» Ükskord kohtunud Mari-Ann ühe vastselt Usuteaduse Instituudi lõpetanud teoloogiga ja noortetööst vesteldes öelnud too: «Kuule, mina olen nüüd küll noortetööst välja kasvanud.» «Siis mõtlesin küll, et keegi ei saa laste- ega noortetööst välja kasvada! See ei ole ju mingi alamal arenguastmel olev töö,» nendib Mari-Ann, «vaid see ongi see, mida peame tegema sõltumata sellest, kui vanad me oleme.»
Mari-Ann Oviir on noortetööd õppinud Rootsis aastail 1991 – 94. Kõigepealt läbis ta Göteborgis diakoonia aasta, täpsemalt oli ühe koguduse juures ja uuris seal lastetöö ülesehituse põhimõtteid. Peale seda läks ta kaheks aastaks Sigtuna rahvaülikooli noortetööd õppima. «Ja see oli väga tore,» kiitis ta. Sellest viimasest õppimisest on aega nii palju möödas, et nüüd on Mari-Annel jälle õppimisemõtteid peas. «Inimene peab ennast teatud aja järel täiendama,» arvas ta.
Sealsamas, Sigtuna rahvaülikoolis on tal võimalus teha veel üks, pedagoogiaasta. Rootsi kirikus on süsteem muutunud, nüüd koolitatakse neil koguduse pedagooge, kes tegelevad koguduse laste ja noortetööga. «Ma tunnen, et oleks vajalik,» mõtiskleb ta «võtta aega enese jaoks.»
Mari-Ann Oviiriga vestles
Kristel Neitsov