Argipäeva jäljed

Hommikul talvisesse koduõue astudes võin öelda, et siin on öösel käinud kass, seal aga tundmatu lind. Niisugused märgid kaovad varsti, kuid inimtegevus jätab sageli raskeid jälgi. Jälg on teo tagajärg, mille kaudu tuvastame põhjusi ja teeme järeldusi.
Inimeste tehtavad jäljed võib jagada kahte liiki. Esimesed jäävad kaasinimeste kogemusse ning on lühiajalisemad, ent just need mõjutavad otseselt ligimeste elusid. Teised jäljed on keskkondlikud, need on aga kestvad ja nende üks alaliik on ajaloolised jäljed. Teoloogilist sümboolikat kasutades võin öelda, et esimeseks keskkondlikuks jalajäljeks oli maha valgunud Aabeli veri, sellest algas ka riknenud suhte ajalugu inimese ja muu loodu vahel.
Ühiskondlikud süsteemid toimivad aeg-ajalt meid ahistavalt ja neis avalduvat survet olla küüniline ja hoolimatu ning minna kaasa poolvaledega võib nimetada strukturaalseks patuks. Kaldutakse arvama, et ega mina suurt midagi teha ei saa. Siiski on vaja teadvustada, et põgenemine vastutuse eest probleemidest mööda vaadates ei lase muutuda elul paremaks ega enesetundel ehedamaks. Kui see ei ole kristluse tee, ei saa see olla ka kristlase tee.
Kõigel siin maailmas on hind, kas mõõdetav või mittemõõdetav. Müüdavate asjade puhul on küsimus üksnes hinnas, aga see on ka siin tavaliselt suurem kui nn ostuhind.
Näiteks ühe A4 paberilehe tootmisel kulutatakse peale kõigi muude mahukate ressursside üksnes vett 10 liitrit ehk ühe ämbri jagu. Seega on paberilehe omahind palju kõrgem kui ostuhind – see võiks meenuda siis, kui me kergejalgselt paljundusmasina juurde astume. Samuti on CO2 kvoodi müügiga, millel on juures veider kõrvalmaik, nagu kaubeldaks saastepatuga, mis on kvoodi müüjal väiksem kui mõnel naabril.
Kui juba vesi on olemuslikult hindamatu ning hinnastada saab vaid vee (üle)tarbimist, siis tõeliselt hindamatuid asju võib vaid kirjeldada ning nendele ei saa kohaldada mingisuguseid mõõdikuid. Kuid just põhiväärtused on arengu ja jätkusuutlikkuse nurgakivid. Olles õppinud tundma armastuse või austuse hinda, suudame loobuda nende väärtustega kauplemast ja neid argitarvetega võrdlemast.
Evangeeliumi kogemuslik külg saab ilmsiks ja avaneb igapäevases elus. Assessor Ove Sanderi ettekandest vaimulike konverentsil jäi meelde mõte Martin Lutherilt, kes pidas mõeldavaks niisuguste tööde ja tegemiste olemasolu, mis võrdsustuvad palvega või on neist paremadki.
Luther meenutas Hieronymuse arvamust, mille kohaselt ustava kõik teod on palve. See, kes teeb tööd ustavalt, palvetab kahekordselt. Niisugune töö jätab väärt jäljed eelkõige inimeste eludesse, muutes neid. Kirik on kutsutud olema Jumala vahendiks muutunud elude heaks. Nii kujunevad inimeste isiklikud kogemused.
Kogemusi ei saa vahetada, jagada ega siirata. Kogemuste vahetamisest rääkimine tunnistab, et selle sõna tähendusest ei saada aru. Kogemus on kogemise lõppsaadus ja rangelt isiklik. Kogemusi saab sõnadega kirjeldada ja neist üksteisele rääkida, aga igaüks saab kogemust vaid ise koguda. Vanuse lisandudes saavad inimestest personaalse kogemuse kontsentraadid, mida hea õnne korral saadab ka elutarkus. Proovigu keegi teha konverentsi, kus tahetaks elutarkusi vahetada! Hea kogemus on paljuski elu jooksul tehtud õigete valikute jälg meis enestes.
Inkarneerunud ning argipäevase kuue saanud evangeelium võiks seista meie elus senisest tähtsamal kohal ning hõlmata nii paljusid argiseid mõtteid ja tegevusi kui võimalik. Argielus kogetud evangeelium võiks meid aidata eristada olulist vähem olulisest ja seda omakorda kõrvalisest.
Meie igaühe kogemus on subjektiivne ja sügavalt isiklik. Kogemus, mille teljeks võiks olla jumalakogemus, on tõeline kaasaskantav varandus, meie enda oma ning nagu hariduski loomu poolest võõrandamatu väärtus. Aga just nende väärtuste olemasolu saab meid teha viljakaks kaasinimeste heaks.

Randar Tasmuth,
usuteaduse instituudi rektor