Truu Loojale ja muusikale

Eakas tartlanna, kirikumuusika liidu liige  Erna Säägi võis reedel rõõmustada, sest sel aastal tervitab ta kevade tulekut 90. korda. Pühapäeval läks ta Peetri kirikusse, et vastu võtta sünnipäevaõnnitlusi – rohkem kui veerand sajandit rikastas ta koguduseelu koorijuhi ja organistina.
Erna Säägi võtab külalise vastu väikeses kodus Annelinnas ja on valmis oma pikast elukäigust pajatama. «Olen beebist peale kasvanud kristlikus kodus. Elu on läinud mitut moodi, aga ainult kirikuid pidi. Luteri kirik on minu elus olnud viimane etapp,» ütleb vanaduspõlve pidav Erna Säägi (snd Püttsepp).
Alati kunstihuviline
18. märtsil 1921 Tartus sündinud tüdruk hakkas kodus klaverimängu, aga ka saksa keelt õppima, sest see oli vähese kooliharidusega jäänud töökate ja kohusetundlike vanemate soov. Vaikne ja vähese jutuga tüdruk leidiski oma kutsumuse muusikas, ka paelusid teda kunstitunnid.
Kommertskoolis omandas Erna pimesüsteemis masinakirjutaja kutse. 1940 lõpetas ta õpingud gümnaasiumiastmes, aga oli sõja tõttu sunnitud pooleli jätma muusikakooli, kus õppis klaveri erialal. Õppejõududest on talle eredana meelde jäänud teooriat õpetanud helilooja Eduard Oja. Vastu võeti neiu ülikooli õigusteaduskonda, kuid õppima Erna seal ei hakanud.
Varsti sai ta tööd masinakirjutajana nahavabrikus, paari aasta pärast soovitati teda tööle ülikooli, kus oli mitmes ametis. Erna on töötanud joonestajana, inspektori-kindlustajana ja enne pensioniiga taas masinakirjutajana. Ka on ta osalenud keraamikaringis ja kirjutanud luuletusi.
Alates 1940. aasta teisest poolest kuni 80. sünnipäevani on ta Jumalat teeninud muusikaga. Algul Kolgata baptistikoguduses, aga 1968. või 1969. aastal kutsus Tartu Maarja koguduse koorijuht Aleksander Traks Erna koori laulma. Lühikeseks ajaks sai temast samas koguduses koorijuht. Aidates aga koorijuhita jäänud Peetri kogudust, lasi ta ennast veenda kogudust vahetama ja oktoobrist 1971 sai Ernast Peetri koguduse truu teenija.
1974 usaldas praost August Janni talle ka organisti kohustused, mida ta täitis 2002. aasta märtsini. Detsembris 1997 loobus Erna koorijuhi ametist.
Töökas ja ustav
Erna meenutab, et lisaks klaveriõpingutele õppis ta oma kulul koorijuhtimist õhtumuusikakoolis. Õpetajaks oli maestro Richard Ritsing, kellele ta Peetri koguduse kooriga eksami tegi. Keerulisem oli Erna jaoks orelimäng. Täna tunnistab ta, et värisenud jumalateenistuste ajal, et äkki ajab mängides midagi segamini. Harjutama pidi ta kõvasti ja õppima luteri kirikus kehtivat jumalateenistuse korda, mis oli alguses tema jaoks võõras.   
«Ükskord hakkasin koraale mängima, sattusin sellest nii vaimustusse, et sain justkui tiivad. Vabakogudustes selliseid laule ei olnud. Mul ei olnud noote, sain neid Richard Ritsingu kaudu.» Ka eelmänge oli vaja õppida. Palju aitas alguses õpetaja Janni, kes oli ise muusikakoolis õppinud.
«Suure pilliga oli muret küllaga – orelit polnud üldse remonditud,» meenutab Erna. Rohkem meeldis talle mängida Äksi kiriku orelil, mida pidi keegi eraldi tallama, aga mille kõla oli talle armsam.
Nimelt teenis Peetri koguduse õpetaja toona ka Äksi kogudust. Viimati mängis Erna orelit Suurel Reedel 29. märtsil 2002, enne Peetri kiriku oreli remonti.
Koguduseliikmed ja praegune organist Anneli Klaus meenutavad Ernat suure respektiga. Ka ütleb Erna, et «lauljad olid harjunud endise juhi ajal hooletult laulma. Minule need kombed ei sobinud, pidin neid ümber õpetama». Ikka pidi ta ise õppima ja teisi õpetama.
Erna abiellus 29. septembril 1987, kuid tema abielu kestis vaid kolm ja pool aastat, siis abikaasa suri.
Kõige rohkem unistab ta praegu sellest, et olla kellelegi vajalik. Kuus-seitse aastat tagasi otsisid ta üles Austraaliasse rännanud sugulased, kellega ta tihedalt suhtleb. Ja vihjeks kogudustele, kus Erna on muusikaga teeninud – tal on suur kogu fotomaterjali, kaunis kalligraafilises kirjas selgitused juures.
Rita Puidet