Ma kõndisin kord vikerkaare sees

Leo Schmidt tähistas 8. märtsil oma 100. sünnipäeva. Suurel juubelipäeval tema toakesse Räpina koguduse hooldekodus sisenedes võttis mind vastu erksa olemisega särasilmne mees.
Minu ees istus voodiserval mees, kes oli elanud siin ilmas terve sajand. Uskumatu, mõtlesin, sest tema olemisest ega väljanägemisest ei saanud elatud aastaid kuidagi välja lugeda.
Lapsepõlv ja noorus
Alustasime juttu lapsepõlvest ja noorusajast. Leo meenutas oma perekonda: «Olime rändajad, isa tegi juhutöid, sageli vahetasime elupaika.»
Mõnda aega elati Tartus, ema käis sakste juures teenijaks. Hiljem kolis perekond Kaagvere mõisa, kus vanemad olid mõisas töölisteks. Esimese ilmasõja mobilisatsioon viis isa kodust kaugele.
Peresse sündis õde Marta, keda 9aastane Leo koos kolm aastat vanema õe Liidiaga hoidma hakkas, sest emal oli tarvis päeval mõisas tööl käia. Vaheldumisi hoidsid õde-venda lapsukest, nädal üks, nädal teine. Lapsehoidmisest vabana käisid lapsed nädala kaupa Kaagvere algkoolis.
«Hakkama saime,» meenutab juubilar, naeratus näol. Hiljem sündis peresse veel õde Elisabeth. Kui lapsed juba suured olid, muutus elu: mõisa maa jagati mõisatöölistele. Leo emagi sai maatüki, kuhu pere ehitas talu.
«Meie perest olen mina üksi järele jäänud. Küllap vist karistuseks või hoopis teisiti – Jumala armastus ja abi on olnud minuga,» jääb mees hetkeks mõttesse.
Vee voolamine kui jutlus
Noore mehena hakkas Leo leiba teenima talusulase ja juhutöölisena. 1934. aastal Leo Schmidt abiellus ja koos naise esimesest abielust sündinud poja Pauliga asuti elama Tartusse. Peresse sündisid lapsed Lembit, Kalju ja Maie.
Leo Schmidt hakkas tööle Tartu linnavalitsusele kuuluvas veevärgi- ja kanalisatsiooniettevõttes. «See oli minu eriala,» ütleb Leo kümme aastat kestnud tööd iseloomustades. Muigega lisab ta: «Ei, ega ma kusagil ei õppinud seda, töö ise õpetas.»
Leo meenutab, et jutustas kord ühele kirikutegelasele oma tööst. «Rääkisin talle, et minu töö ütleb mulle vägevat jutlust: kanalisatsioon, see viib mustuse ja pahed minema; puhas vesi, see on Jumala armastus ja Püha Vaimu osadus. Täppi läks,» muheleb mees.
Erilise värinaga hääles meenutab juubilar kunagist linnapead Jaan Tõnissoni, kes käis töömehi igal hommikul tervitamas. Leo meenutas traditsioonilist dialoogi: Tervist poisid! – Tervist, härra linnapea! – Kas lämmi on? – Ei ole. – Kas külm on? – Ei ole – Laske edasi!
Töömehekarjääri katkestas tervise järsk halvenemine, mis sundis mehe invaliidsuspensionile. Ometi ei andnud ta alla ja võttis vastu tööd, mida elu pakkus.
Kodu kodus ja kirikus
Neljakümneaastasena leidis Leo tee usuni. Esialgu sai talle koduks Kambja kogudus. Sõda hävitas kiriku ja pillutas koguduse laiali, nii viis elu Leo koos abikaasaga Tartu Kolgata baptistikogudusse, kuhu juubilar siiani kuulub.
Küsisin, kas ta oma koguduses jumalasõna kuulutanud on, millele sain tagasihoidliku vastuse, et mõne korra on üles astutud. Liigutuspisar silmanurgas, ütleb Leo minulegi ühe oma meeliskirjakoha: «Aga nüüd jääb usk, lootus, armastus. Need kolm, aga suurem neist on armastus.»
Hooldekodus on Leo Schmidt elanud peaaegu viis aastat. Enne hooldekodu elas Leo veidi aega Ilmatsalus, alul omaette, hiljem tütre juures. Eluga hooldekodus on mees ülimalt rahul. «Minust peetakse lugu ja ma olen siin kõige vanem…,» muheleb mees.
Omamoodi hea kuulsus on Leol hooldekodu rahva seas. «Oh, ta on niivõrd fantast, teiste eest hoolitseb, kuigi endal on muresid palju,» kõlab ühe rõõmsameelse hooldekodu naise huulilt.
Ehkki kuulmine ei ole endine, nägemine on nõrgem ja liikuda saab vaid kepi või rulaatori toel, võtab Leo endistviisi aktiivselt elust osa, kuulab raadiot, suhtleb palju inimestega, leiab toimeka mehena alati huvitavat tegevust, millega päevi sisustada.
Sünnipäev, lilled ja palju rahvast
Minu intervjuu lõppedes viisid pillihelid juubilari saali, kus teda ootasid omaksed, hooldekodurahvas ja teised õnnitlejad. Laulu ja vaheda sõnaga tervitati juubilari. Õnnitlejatest õhkus soojust ja armastust, mis oli kui peegeldus mehe lahkele olemisele.
Õnnitluste vahele rääkis Leo erilise noorusjuhtumi. 1921. aastal 16aastase poisina karjas olles juhtus nii, et ta sattus koos loomadega ootamatult vikerkaare sisse. Ehmatusest jätsid loomad söömise, noor mees vaatas imestusega juhtunut ega osanud asjast midagi arvata.
Kui ta oma loost pererahvale jutustas, sai ta vastuseks sõna, et küllap see midagi väga erilist tähendab. «Arvan, et see tähendus on nüüd käes – mind kanti saja aasta sisse, kaugeltki igaüks ei jõua sinna.»
Mees, kes oli kord vikerkaares, ütles oma jutule jätkuks vaikse palve, mis ehk paljudeni jõudis: «Tänan Sind, Jumal, iga päev selle paiga eest siin, iga üksiku eest, hää läbisaamise eest ja ka minu eest! Sa näed, Jumal, et mul on veel palju õppida, vajan uuenemist, et võiksin kõrvaldada väiksemadki vead. Kõrvalda Jumal need enne, kui mind ära kutsud!»
Kui poeg Lembit luges ette president Arnold Rüütlilt saabunud tervituse, lõpetas Leo kuulamise hingest tulnud ohkega: «Olgu ka Jumala õnnistus temaga raskes ülesandes ja töös. President ei ole lihtne olla.»
Sain viivuks tundma seda kena auväärt ja väga vitaalset inimest. Ent see viiv jättis minusse sügava tunde: tänu Jumalale, et Ta on kinkinud maailmale teid, armas Leo Schmidt, sest arvan päris kindlasti, olete olnud toeks ja rõõmuks oma lähikondlastele kõigi nende aastate vältel ja olete Tema armust edasigi. Jõudu ja tervist soovivad teile selle loo autor ja kogu ajalehe Eesti Kirik toimetus.
Meeli Pärtelpoeg