Vaatame üles!

Js 40:26–31
Vahel lehti lugedes ja inimestega vesteldes olen imestanud selle üle, kui palju on meie, eestlaste, hinges kibestumist ja pahameelt. Tihti tundub, et eestlane pole millegagi rahul. Olgu valitsus milline tahes, ikka on ta paha. Olgu president kes tahes, ikka pole rahvas rahul.
Sageli pakuvad näilised tühiasjad, näiteks suveajale üleminek, põhjust pikaks diskussiooniks ja olgu suveaeg või mitte – valdav osa inimestest pole ikkagi rahul. Oleme vist üks endaga rahulolematumaid rahvaid maailmas – see väljendub enesetappude suures hulgas ja rahvaarvu kiires vähenemises.
Sellise arengu põhjuseid on raske analüüsida. Võibolla oleme lihtsalt liialt vähe olnud vaba rahvas. Ikka oleme pidanud kellegi ees kookus olema. Võibolla oleme liialt vähe näinud Pika Hermanni tipus oma rahvuslippu – ikka on seal mõne võõrriigi lipp lehvinud ning seetõttu oleme vaadanud pigem alla. Maha vaadates aga näeme enamasti pori, prügi ja lagunevaid tänavaid – sellest ka meie rahulolematus.
Jesaja annab meile aga hea nõuande: «Tõstke oma silmad ja vaadake kõrgusse.» Mis on esimene, mida tavaliselt kevadel üles vaadates näeb? Õige vastus on muidugi päike. Päike tähendab aga valgust, soojust, lootust. Kui me hetkekski tõstame pilgu alt üles, annab see meile lootust paremale homsele.
Maha vaadates näen paljusid asju, mida peaks tegema – porine kõnnitee vajab kruusa, asfaltiaugud täitmist, kuivenduskraavid puhastamist jne. Mõtlen, miks keegi küll midagi ette ei võta! Vahel mõtlen, et miks küll mul endal pole aega kõike seda paremaks teha. Kui aga vaatan üles taeva poole, siis ei näe ma midagi, mis oleks korrast ära ja mida võibolla mina muutma peaksin. See annab hinge kummalise rahu. Kui olen niiviisi ülespoole vaadanud, olen pea alati millegipärast mõelnud ka selle Loojale. Ei ole ju võimalik, et midagi nii täiuslikku, mida mina oma tööga paremaks muutma ei pea, on kuidagi iseenesest tekkinud! Selle ideaalse taga peab olema keegi, kes on täiuslik. Selle taga peab olema Jumal.
Vaadates üles taeva poole, võib tunda ennast tühisena ja Jumalat täiuslikuna. Niiviisi üles vaadates tunduvad mõnedki muidu suured probleemid nagu kellakeeramine või maanteeaugud tühisena. Siin peitubki vastus nii mõnelegi probleemile – tasub vaadata üles Looja poole ja lahendus tuleb. Üles Looja poole vaadates suudame ligimestele andestada nende väikesed eksimused ja suudame olla seeläbi õnnelikumad.
Üles kõrgusse vaatamine annab meile jõudu. Teame, et kõik ei sõltu meie pingutustest ega ka teistest inimestest. Kõik sõltub ikka Jumalast, kes on kõige kõrgem. Tema kannab hoolt kogu maailma eest – rohu eest, mis pea rohetama hakkab, linnukeste eest, kes varsti laulma hakkavad ja ka inimeste eest. Kõik on temale oluline. Looja armastab meid! See annab jõudu! Üles vaadates võib näha, kui palju on maailmas väikeseid asju, mille eest Jumal hoolt kannab!
Kui Jumal juba väikeste asjade eest nii palju hoolt kannab, kui palju enam hoolitseb ta siis oluliste asjade eest. Ta kannab hoolt, et elu püsiks, et lootus püsiks. Ta ei lase kurjal ja ülekohtul võitu saada.
Ülestõusmispühad on märk sellest, kuidas püha Jumal vaatab kõrgusest inimkonna peale ja otsustab veelkord halastada, veelkord aidata, anda uus võimalus. Ta äratas Jeesuse surnuist. Nõndasamuti annab ta igavese elu neile, kes Issandasse usuvad. Ta toetab inimest just siis, kui kõige rohkem vajatakse abi. Surm on inimese jaoks raskeim teema, sest inimene ei suuda siin oma saatust muuta. Kuid surmale mõeldes ei pea me vaatama mitte alla hauda, vaid võime usus vaadata üles taevasse. Surm on kristlase jaoks pääs taevasesse koju. Jumal annab talle jõudu ja lootust. Ta aitab inimest just siis, kui abi kõige rohkem vajatakse. Ta annab jõudu just siis, kui tunneme, et oma jõust ei piisa.
Mida on siis elus vaja, et olla õnnelik? Selleks on vaja vahel oma pilk tõsta maast üles ja vaadata kõrgusse. Ja nii üles vaadanud, ilmutab Jumal end meile ja annab lootust.
Kaido Soom, Vigala koguduse õpetaja