Töö, mida tehakse armastusega

Asjad, mis jutustavad minevikust, on valmistatud kätega, mis ehitasid tulevikku.
Teedy Tüür

Tallinna Toomkirikus asub väike töökoda, mille olemasolust ja tegemistest ei tea kuigi paljud. Tegemist on Toomkiriku vappide konserveerimistöökojaga. Nagu nimestki aru saada, tegeletakse seal kirikus leiduvate vappide konserveerimisega.
Töökoja organiseerimist alustati 1992. aasta veebruaris. Hiljem kirjutati alla kolmepoolne leping. Selles osalesid Saksamaa, Eestimaa Rüütelkond Saksamaal ja Tallinna linn. Nii pandi alus projektile, mille eesmärgiks sai kõigi Toomkiriku vapp-epitaafide konserveerimine. Vappe on kirikus kokku 102, neist 75 suurt. Ajal, mil tööga alustati, arvati, et tööd jätkub kümneks aastaks. Siis ei teatud veel, et vapid on väga halvas seisus ja töö võtab sootuks rohkem aega.
Praeguseks on konserveeritud 45 vappi. Töökoja juhataja Ene Tromp ütles, et alustati vappidega, mida oli võrdlemisi lihtne korda teha, selleks et projekt hakkaks liikuma ja osa vappe saaks seintele paigutada. Nüüdseks on jõutud probleemseteni, mille kordategemine nõuab tublisti aega ja vaeva. Ja kui nendega korda saab, siis asutakse taas järelejäänud vappidest paremate kallale.
Peatatakse lagunemine
Ene Tromp rõhutab, et vappe ei restaureerita, ainult konserveeritakse, et ajahambast puretud vapid edasi ei laguneks. Tema sõnul on tegu päästmisega, säilinu hoidmisega. Seda, kas vappe kunagi restaureerima hakatakse, juhataja öelda ei oska. «Kui on raha, kui on tegijaid, siis võib alati restaureerida. Konserveerimine ei sega mingil juhul restaureerimist,» kinnitab ta.
Kõik töökojas «päästmistööga» tegelevat neli restauraatorit, neist üks puidurestauraator, loodavad, et kiriku seintele tagasi pandavad vapid ka vastu peavad. Eriti just seetõttu, et kiriku kliima on viimastel aastatel paranenud.
Ajalooline «pusle»
Kõige keerulisem töö vapi konserveerimise protsessis on lahtitulnud kattekihi tagasikinnitamine. Kattekihi tükikeste pehmendamine ja taaskinnitamine erinevate ainete abil on aeganõudvaim töö.
Töökojas on eraldi riiul kirikupõrandalt aegade jooksul leitud pudenenud tükikeste hoidmiseks. Omamoodi on see kui pusle kokkupanek. Leitud osi sobitatakse töös olevale vapile ja kui leitakse sobiv osa, kinnitatakse uuesti. Ene Tromp näitab kastikest, milles on hulk vappide küljest pärit tagasipanekut ootavaid tükke. «Meil oli neid palju rohkem, vist 10 riiulitäit. Nüüd on neid vähe järele jäänud, enamus on endale koha leidnud,» räägib ta.
Kogu töö aga ei seisne üksnes lahtitulnud tükikeste tagasikleepimises. Vapid puhastatakse ettevaatlikult kogunenud tolmust, antakse nii algupärane välimus kui võimalik ja kaetakse lakiga.
Toimuv talletatakse tuleviku tarvis
Materjalid, mida konserveerimisel tarvitatakse, on peamiselt sünteetilised. Kasutusel on erinevad kunstvaigud ja piiritused. Sõltuvalt sellest, kas vapp on omal ajal tehtud liimikrundile või kriidikrundile, valitakse puhastamiseks ja kinnitamiseks vajaminevad materjalid.
Ene Trombi sõnul kasutatakse välismaal rohkem naturaalseid materjale, mis on vana taiese suhtes sõbralikumad, ent meie tingimustes ei ole otstarbekas neid kasutada, sest kirikus käib palju rahvast, niiskus ja temperatuur kõigub kõvasti ja naturaalsed liimid ei pea sellele kuigi kaua vastu.
Enne ja pärast iga vapi konserveerimist tehakse tööst hulk fotosid: vaateid eri külgedest ja detailidest. Fotodele lisatakse kogu töö kirjeldus. Ikka selleks, et kui hiljem hakatakse vappe restaureerima, oleks teada, millist materjali ja millal on iga vapi puhul kasutatud. See lihtsustab oluliselt tulevaste tegijate tööd.
Tulevad mehed redelitega
Kes on käinud Tallinna Toomkirikus, teab, et paljud vapid on asetatud kõrgele võlvide alla. Tekib küsimus, kuidas need sealt alla saadakse, eriti juhul, kui vapi pind on nii tugevasti kahjustunud, et vähimgi tuuleiil võib pinna sootuks värvist vabastada.
Siin on leitud hea lahendus. Nimelt tehakse mitmendat aastat koostööd Kanuti ennistuskojaga. Kord aastas tulevad selle firma mehed tellingutega kohale, võtavad vapid oskuslikult seinalt alla ja toimetavad konserveerimistöökotta, asemele aga panevad «noorenduskuuri» läbi teinud vapid.
Protsessi põnevam pool
Tallinna Toomkiriku vapid on riikliku kaitse all, teada on kõik nende endised omanikud ja nende eluaastad. Ene Tromp näitab albumit fotode ja kirjeldustega vappidest, mida kümne aasta jooksul on suudetud korrastada. Sageli tuleb vapi ilu nähtavale alles siis, kui see on jõudnud konserveerimislauale ja paksu korra alt tuleb välja tõeliselt ilusaid figuure ja nikerdusi.
Näiteks on ühel fotol näha Ateena kuju, mille ilus kullatud rüü tuli välja alles töökojas. Kahjuks on palju neid vappe, mille küljest on aja jooksul murdunud või murtud erinevaid osi, nii et neid ei ole enam leitud. Näiteks on ühest sõjamehe kujust alles jäänud vaid käsi ja jalg. Vaatamata sellele otsustati seegi vähene asetada oma kohale, et kui kunagi keegi tahab, saab juurde teha puuduva sõjamehe.
Tulevikule mõeldes
«Eks meil on siin nagu oma huviklubi, ikka tahame, et asi korda saaks. Seda tööd peab armastama, see ei ole mitte nii, et hakkan tegema, see nõuab süvenemist. Aga rõõm on, kui asi valmis on,» räägib Ene Tromp. Ja tõsi see on.
Inimesed, keda töötamas nägin, olid rahulikud ja rõõmsa olemisega. Inimeste silmad, sõnad, ümbritsevad seinad, isegi lauale asetatud sajanditevanused vapid rääkisid sellest, et neis ruumides valitseb kooskõla ja mõistmine. Need pühendunud inimesed annavad endast parima, et peatada aja hävitav mõju neile imeliselt kaunitele vanadele kunstitöödele.
Meeli Pärtelpoeg