Et Issanda sõna kirgastuks

2Ts 3:1-5
Juunikuu viimase pühapäeva teema on päästmine armust usu läbi. See on kristliku usu üks kõige põhilisemaid tõdesid. Just sellele tugineb luterlik reformatsioon. Aga sõna «usk» on nii mitmetahuline ja mitmetimõistetav, et pole sugugi liigne esitada endale küsimus, mida me õieti mõistame kristliku usu all.
On neid, kes ütlevad, et nad Jumalasse usuvad, aga usklikud ei ole. See on huvitav usutunnistus: usk ilma usklikkuseta. Kas seda võiks võrrelda majaga, milles ei elata? Teine moodne usutunnistus kõlab nii: ma usun ka Jumalasse, aga omamoodi, mitte nii, nagu kirik õpetab. Ja muidugi on olemas tohutu hulk muid võimalusi uskumiseks.
Tänases sõnas ütles Paulus, et usku ei ole kõikidel. Selle lause õigesti mõistmiseks tasub meenutada Sauluse pöördumist, usklikuks saamist.
See polnud pöördumine ateismist, nagu on tihti tänapäeval. Saulus ei avastanud äkki, et Jumal on olemas – ta oli Jumalasse uskunud eluaeg. Vähe sellest – ta oli ka Jumalat innukalt teeninud oma parimate oskuste kohaselt! Ka ei pöördunud ta mõnest paganlikust usust, ei vahetanud üht jumalat teise vastu. Tegelikult oli Saulus juba enne oma pöördumist eeskujulik Jumala teenija, kes oleks teinud au ükskõik millisele kogudusele või teoloogilisele kõrgkoolile.
Kui Saulus pöördus, siis avastas ta selle, mis on usus oluline, kõige olulisem üldse. Seda saabki nimetada kirgastumiseks. Ta avastas Kristuse ja seega leidis tee Jumala juurde, kellesse oli uskunud ja keda teeninud kogu aeg.
Paulus ise ütleb oma pöördumiseelse aja kohta: «Uskmatuses ma tegutsesin arutult.» (1Tm 1:13) Siit näeme, et sugugi mitte igasugune usk ja usu nimel tegutsmine ei ole Jumala ees õige. On olemas usku, mille õige nimi on uskmatus. Samuti tõdeme: usuline innukus pole veel tagatis, et usk oleks õige.
Issanda sõna kirgastumine tähendab, et inimene õpib tegelikult Jumalat tundma. Sellega muutub ka tema usk selleks, mis see peab olema. See on paljude usklike suur vajadus ka tänapäeval. Eriti nende vajadus, kes ütlevad, et Jumalasse nad küll usuvad, aga milleks Kristus?
Kristus ongi Jumala Sõna, nagu võime lugeda Johannese evangeeliumi algusest. Tema peab meile kirgastuma, selgeks saama, kohale jõudma. Alles seal, kus see on toimunud, võib inimene õndsaks saada armust, usu läbi. Enne seda on usk midagi ebamäärast või siis inimese enda teene, mille ta loodab olevat Jumalale vastuvõetava.
Ka õige ja päästva usu tekkimine on Jumala arm. Oma tarkusega ei jõua inimene selleni iialgi. Selleks on vaja Jumala ilmutust, mis kirgastab Kristuse. See kogemus on igal usklikul erinev. Ta võib olla erakordne nagu Paulusel või peaaegu märkamatu. Aga selle tulemus ja tunnus on alati üks: maailma kõige tähtsamaks isikuks saab Jeesus Kristus. Tessalooniklaste elus oli Issanda sõna kirgastunud. Nii olid neist saanud usklikud, kristlased.
Ja veel on vaja, et oleks neid, kes kuulutavad Issanda sõna, st tegelikult Issandat ennast. Ka meie ei oleks täna kristlased, kui poleks leidunud inimesi, kes kuulutasid. Tänases sõnas kirjutab Paulus töötegijana, apostlina, kes pidi Kristuse sõna viima paljudele, et see nendegi elus kirgastuks. Sellele tööle on ta kutsunud Jumal ise.
Aga Paulus teab, et selle töö tegemiseks on vaja palju Jumala armu. Paulus vajab eestpalvet. Seda kahel põhjusel. Esiteks, ilma selleta Issanda sõna ei levi ega kirgastu. Pauluse (ja ka meie) tööst üksi ei piisa. Headest jutlustest üksi ei piisa. Vaja on, et Jumal ise töötaks koos kuulutajaga. Eestpalve paneb liikuma taevased jõud, nii et kuulutatud sõna jõuab inimesteni ja kannab jumalikku vilja, tekitab usu. Inimesed saavad Jumala lasteks.
Teiseks, Pauluse tööd püüavad takistada samasugused inimesed, nagu oli ta ise varem. Paulus nimetab neid üleannetuteks ja kurjadeks. Neile ei ole Kristuse kuulutamine vastuvõetav. Nende põhimõte on, et igaüks uskugu, mida ise tahab, teisi aga ärgu segagu. Selliseid inimesi kasutades tahab pimedus jätkata inimeste hoidmist enda haardes. Paulus vajab eestpalvet, et nende käest pääseda ja nendest hoolimata Jumala antud tööd jätkata.
Õnneks on Issand ustav. Tema kinnitab meid ja hoiab kurja eest. Tema nimel võime meiegi teha seda, mida Ta meilt ootab, hoolimata kurjadest vastastest. Meile on antud tegelikult suur eesõigus ja võimalus – kirgastada siin maailmas Kristust. Kõige suurem jõud maailmas on siiski Jumala armastus. Issand ise suunaku ka meie südamed Jumala armastuse ja Kristuse kannatlikkuse poole. Aamen.
Aare Kimmel, Rannamõisa koguduse õpetaja