Ka tööd tuleb teha, mitte vaid Piiblit lugeda

Jaanus Jalakas (40) teenib Kuusalu kogudust ja on ise sealtkandist pärit.
«Ema on saarlane, kuid isa põlised juured on siinkandis, küll Anija vallas,» ütleb Jaanus Jalakas, kelle ema on baptistikoguduse liige, emapoolne vanaisa aga ehitas kunagi Sagaristes palvemaja ning oli vahepeal koguduse vanemaks.
Isapoolsete esivanemate talu on Kuusalust 6 kilomeetri kaugusel ning isa oli Kuusalu koguduse juhatuse esimees. «Isa oli selle koguduse liige, kuid ema on teda kogu aeg toetanud,» ütleb Jaanus. Kui perekond pühapäeviti kirikusse ei jõudnud, siis luges ema jutluseraamatut ning palvetati koos. Hingamispäeva peeti lapsepõlvekodus hoolega.
Läinud 1969. aastal esimesse klassi, elas Jaanus paar talve Kuusalu koguduse pastoraadis, lapsepõlveaegset kirikuelu mäletab ta päris hästi. «Palju vanadest olijatest on mulla all, nüüd on teine olukord kui 25 aastat tagasi, teatud traditsioonidest võib rääkida minevikus,» lisab ta.
Põllumehe poeg
Jaanusel on nooruses kirikuõpetaja ameti kõrval ka teisi plaane olnud. «Olen põllumehe poeg. Ema tahtis, et läheksin Jänedale agronoomiat õppima, see jäi küll lõpetamata,» ütleb Jaanus, kes tehnikumi ajal oli Amblas Vello Salumi juures kellameheks.
Amblasse minema inspireeris teda Kuusalu kiriku pikajuukseline kellamees, hilisem kirikuõpetaja Jüri Bärg, kes elas kirikumõisa saunas, kuulas, aknad lahti, rock-muusikat ning koolilapsed hüüdsid teda «kirikuhipiks». «Ta soovitas, et äkki tahan kellameheks hakata. Nii ma Amblasse sattusin,» ütleb Jaanus.
Seejärel elas Jaanus aasta Ruhnus, kus ta jõudis veendumusele kutsumuses saada kirikuõpetajaks. «Eduard Salumäe ütles mulle kunagi, et mine õppima seda ametit siis, kui tunned, et muidu ei saa. Kui võid ka muud ametit pidada, siis pole mõtet kirikuõpetajaks õppida. Ruhnus olles tundsin selle momendi ära,» meenutab Jaanus.
Salumäe ja Hiisjärv
Jaanus arvab, et kristlase eeskuju peaks leiduma eelkõige Piiblis, kuid inimestest saab võtta positiivset ning inimlik eeskuju soosib ametivalikut. Eeskujudena mainib ta Eduard Salumäed ja Erik Hiisjärve.
Jaanusele on oluline, et pühapäeva peetaks hingamispäevana: «Hiiumaal saagisime kord pühapäeva õhtul mahakukkunud puud… Naabrimees, kes ise polnud kirikuskäija mees, ütles kohe: «Jaanus, misasja sa teed! Inimesed ikka jälgivad, mida sa teed.»»
Eduard Salumäe, samuti Kuusalu kogudust teeninud õpetaja, oli terava ütlemisega ja otsekohene mees, kuid tal oli ka suur töövõime ja sügavad jutlused. «Ta tegi ise kõik tööd, mis vaja,» ütleb Jaanus.
Erik Hiisjärv, kelle juures Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus Jaanus oli Usuteaduse Instituudi õpingute alguses kütja ja hiljem kellamees, on olnud eeskujuks rahumeelse hoiakuga. «Hiisjärvest kui inimese hingehoidjast on mul palju meenutada,» leiab Jaanus.
1985. aasta jõulude ajal läks Jaanus Hiiumaale õpetaja Guido Reinvallale abiks ning jäi Hiiumaale kaheteistkümneks aastaks. Lapsed Hanna (13), Ott (10), Samuel (9) ja Ingel (7) on Hiiumaal sündinud. Kirikuelu Hiiumaal oli elav, eriti meenub Jaanusele koguduse «löögirühmaks» olnud kirikukoor Kärdlas, kes käis agaralt koos ja lõi aktiivselt kaasa koguduse tegemistes.
Tööd tuleb teha
Hiiumaal elas Jaanus mitmeti paremini kui algul Kuusalus, kogudused olid väiksemad ja palk suurem, kuid teenimiskohta ei valinud Jaanus parema äraelamise järgi.
«Maakoguduses tuleb juhtida ja teha tööd. Noortel meestel on seda raske mõista,» ütleb Jaanus, kes leiab, et maakogudust teeniv kirikuõpetaja peab ise korraldama igapäevaseid asju, mitte vaid pühapäeviti Piiblit ette lugema.
Ülikooli usuteaduskond ja Usuteaduse Instituut toodavad üliõpilasi, kes võiksid olla vaimulikud, kuid maakogudused on ikka täitmata. «Maakogudustes oleks igal pool mehi vaja, kuid öeldakse, et palka ei ole maksta. Tegelikult on probleem rohkem töö tegemises – ega ühe jutluse eest nädalas saa tõesti palka maksta,» ütleb Jaanus. See ei ole ka kiriku elu, kui õpetaja elab linnas ning käib kord nädalas maal teenistust pidamas ning saab selle eest honorari. Õpetajal tuleb elada kogudusega koos.
Jaanus ootab praostina Ida-Harju praostkonda vaimulikke, kes kohapeal elavad, tööd teevad ja koguduse elu juhivad: «Et oleks kindel tunne, et mees on ja teeb. Kui aga tuleb problemaatiline inimene, kellega on ainult muresid, siis parem saame olemasolevate jõududega hakkama. Kogudusi jätkuks, mida teenida.»
Et kiriku varad oleksid korras…
Kuusalu kogudusel on 13 kõrvalhoonet, millele rakenduse leidmine on Jaanuse arvates väga oluline. 7. augusti Eesti Kirikus oli lauritsapäevale pühendatud artikkel, kus oli juttu ka Kuusalu kogudusele tagastatud maale rajatud jalg- ja korvpalliplatsist. Kogudus edendab ka külalistemaja projekti ning on ostnud paarkümmend kilomeetrit Kuusalust eemale Pikajärve talu, kuhu on plaanis rajada laagriplats.
Kerge ei ole koguduse majandamine kunagi, kuid Jaanuse hinnangul on näiteks pastoraadi remonti praegu raskem teha kui 1990ndatel aastatel. Ka on Tallinna ümbruses olevatel kogudustel raskem selle tõttu, et Tallinn imeb endasse nii inimesi kui ressursse.
Küsimusele, mida tahaks tulevikus ära teha, vastab Jaanus: «Tahaks, et oleks korralik kogudus, oleks palju inimesi, kes käiks koguduses, et kirikuvarad oleksid korras, kogudusel oleks sissetulek ning et oleksid head elamistingimused. Et oleks rohkem aega Piibli ja raamatute uurimiseks.»
Koguduse majandusasjad on alati pakilised – kogu aeg peab vaatama, kuidas ots-otsaga kokku tulla. Ka vaevab Jaanuse südant see, et Kuusalu koolis ei peeta usuõpetuse tunde, tal endal ei ole siiani jätkunud kirikutöö kõrvalt aega pühendada päeva või kaks nädalas koolitööle.
Kuigi töötegijaid napib, on Jaanus tänulik nende eest, kes on olemas: «Nendest inimestest, kes koguduse ümber toimetavad, on hea meel. Ega Kuusalu koht pole kerge, kuid kerge pole kusagil.» Kaugeid ja kõrgelennulisi plaane ei ole Jaanus kunagi teinud. «Eks teenimine ole selline, et kui on vaja teha kiriku põrandat, siis teed kiriku põrandat, kui vaja pidada jutlust, siis pead jutlust. Teed seda, mida vaja.»
Meri lummab Jaanust: «On vägev tunne näha mässavat merd, olla suure tormiga sügisel või talvel Ristna otsas, tunda, kuidas tuul sinust läbi käib, tunda Jumala suurust…» Hiiumaalt Kuusallu tulles kaalus Jaanus endamisi, mis on Hiiumaal ja mis Kuusalus: «Siis ma mõtlesin, et siin on kadakaväljad ja ilusad rannad, peaaegu nagu Hiiumaal… Ma vaatasin, et ega siin Kuusalus väga viga polegi.»
Kirik võiks olla rohkem sirge seljaga
Jaanuse arvates võiks luteri kirik Eestis olla rohkem sirge seljaga, konkreetemalt mainida kiriku seisukohti eetika valdkonnas, aga ka kiriku suhteid muinsuskaitsega. Kirik võiks tegeleda rohkem asjadega, mis ka hingele midagi annavad. «Paljud tänapäeva kirikuõpetajad on seisukohal, et kõik on vaja ümber teha – liturgia, praostkonnad piiskopkondadeks… Seadused on meie kirikus tehtud teatud hetkeks, tavaliselt selleks hetkeks, mis on juba möödas ja need ei ole täitmiseks kahjuks ka teatud kildkonnale. See on nagu tühja asjaga tegelemine ja vaimu närimine, mis kedagi õndsusele lähemale ei vii,» leiab Jalakas.
«Inimese küpsus väljendub lihtsuses,» leiab Jalakas. «Imetlen meie usuteaduse Instituudi vanu professoreid. Praegusel ajal tehtud seadused on nii segased. Tundub, et ka mitte ausad. Nendesse on paigutatud alati mingi võimalus erandiks – järelikult keegi võrdsem ja tugevam võib seadustele vilistada. Näen nendes praegusaja seadustes korruptsiooni tootmist.»
Kord mänginud lapsed kodus kirikulisi ja kirikuõpetajat. «Ott kinnitas kunagi pesupulkadega suured rätikud õlgadele ja pidas kirikut, teised vennad-õed olid kirikulised.» Kui lapsed peaksid tulevikus oma elu siduma kirikuametiga, oleks Jaanusel sellest vaid hea meel: «Mõtlen ootuse ja hirmuga, mis lastest tuleb. Eks maailm kisub lapsi oma kirevuse ja läikivate asjadega. Kindlasti mõjutab meie kodune elu nende suhtumist, kuid eks nad ise otsustavad.»
Küsimusele, mida teeb ta siis, kui on väsinud, vastab Jalakas: «Eks ma olen kogu aeg väsinud. Tuleb teisi inimesi kuulata, külastada vanemaid koguduseliikmeid ja neid kuulata. Kui näed, et kellelgi on veel raskem, siis vaatad, et endal polegi midagi häda.»
Alar Kilp

Jaanus Jalakas
Sündinud 6. juulil 1962.
Ordineeritud aseõpetajaks Tallinna Toomkirikus 1. oktoober 1986,
ordineeritud õpetajaks 29. detsembril 1992.
1985–1997 teeninud Kärdla, Pühalepa ja Reigi kogudust,
1997– teenib Kuusalu kogudust, hooldajaõpetaja Loksal ja Leesil,
Ida-Harju praost