Et Jumal oleks meiega

2Ms 34:8–9
Moosese, rahva juhi ülesandeks on viia rahvas Tõotatud Maale. Rahvas on sageli juhitamatu, ettearvamatu oma käitumises. Nii näeme, kuidas rahvas, olles kaotanud lootuse ega suuda enam oodata, teeb endale Aaroni juhatamisel meelepärase jumala, Kuldvasika, kelle ümber saab laulda ja ringmängu mängida. Hingevaenlane on meelitanud tegema uue, meelepärasema jumala. Toimub ju isegi jumalateenistus. Aaron ehitab koguni altari ja ütleb: «Homme on Jehoova püha!» (2Ms 32:5).
Martin Luther on öelnud: «See, mille poole su süda hoiab ja millele sa loodad, on tegelikult sinu jumal.» Rahvas loodab Kuldvasika peale. Tema eksimus on ränk. Jumal mõistab kohut oma rahva üle. Ja siin tuleb Moosese kui juhi suurus esile. Jumala tõotuse kohaselt kuulub rahvas hävitamisele, aga Moosese Ta tahab teha suureks rahvaks. Mooses palub rahvale halastust, ta ei taha mitte midagi endale – ei au ega kuulsust. Mooses palub Jumalat Tema enda suure halastuse pärast, Tema tõotuste täitmiste pärast. Mitte enda õiguse, vaid Jumala suure halastuse pärast. Ja Jumal halastab.
Jumal on maailma enesega lepitanud Jeesuses Kristuses. Igal inimesel, kõigil rahvastel on ligipääs Jumala armule. Rahva juhtide osa ja ülesanne ei ole väiksem kui Moosesel.
Juhtida rahvas Tõotatud Maale. Küsimus on ainult selles, mida keegi Tõotatud Maaks peab. Kes juhib ja kuidas rahvast juhitakse? Mooses palub: «Aga kui ma nüüd olen armu leidnud Sinu silmis, siis õpeta mulle oma teed, et ma tunneksin Sind ja leiaksin armu su silmis, sest vaata, see rahvas on Sinu rahvas» (2Ms 33:13).
Mooses tahab käia koos Jumalaga, sest inimese jõud ja tahe on nõrk. Ta palub ikka ja jälle rahva pärast. Rahvas ei olnud enam ühtne, Mooses pidi kogudusetelgi püstitama väljapoole leeri. On ju praegugi Kristuse kirik «väljaspool leeri». Igaühel on võimalus tulla Kristuse juurde «väljapoole leeri». Aga kuidas seda teha?
Mõtleme oma maale ja rahvale. 1980ndate aastate lõpul ja 90ndate alguses, kui vabadus oli unistus ja soov, kandis rahvas oma palved Jumala ette, tulles hulgana kirikusse, st väljapoole leeri. Tänaseks on paljud teinud endale «valatud jumalad», millele nad loodavad ja mille poole süda hoiab.
Sageli on kirikud tühjad isegi vabariigi aastapäeval, rääkimata teistest tähtpäevadest. 20. augustil, taassünnipäeval, kogunevad valdade juhid piknikule. Rahva juhtidel ei jätku aega ega tahtmist Jumala tahte järgi küsida. Kuidas muidu seletada asjaolu, et usuõpetus valdavalt ei ole ikka veel jõudnud meie koolidesse.
Tulemas on kohalike omavalitsuste volikogude valimised. Kas rahva vaimsed juhid peaksid kandideerima?
2. Moosese raamatust loeme, et Mooses, olles rääkinud Jumalaga palgest palgesse, läks tagasi leeri. Leerijäänutega on vaja suhteid säilitada, neid juhatada. Lihtsam on öelda: «Kirik peab olema autoriteet» – ja eemalduda argielust. Tänapäeva vaimuliku juhi vastutus ei ole väiksem kui Moosesel. Juhtida rahvast Tõotatud Maale.
Selleks tuleb minna tagasi leeri. Palvetada nagu Mooses seda tegi: käi koos meiega, Issand! Võtta vastutus, olla otsustaja ja suunaja nii palju kui võimalik. Kas tuleks karta autoriteedi pärast? Jah, maailmas on ahastust, maailmas on ülekohut. Kõige selle keskel oleme nagunii.
Kristus ütleb: «Olge julged, mina olen maailma ära võitnud!» Koos Kristusega ei pea me midagi kartma. Kes on koos Kristusega? 11. septembri Eesti Kirikust loeme intervjuud Üllas Tankleriga, kes ütleb: «Juht on kristlik juht, kui ta Kristuse oma elu juhiks tunnistab. See tähendab kristliku eeskuju andmist neile, keda juhitakse ning kristlikku suhtumist inimestesse enda ümber, olgu nad siis «ülemad» või «alamad»».
Või nagu tänases epistlis kirjas efeslastele loeme: «Teil tuleb jätta oma endise eluviisi poolest vana loomus, kes laostub petlike himude käes, ning saada uueks oma mõttelaadilt ja riietuda uue inimesega, kes on loodud Jumala poolt elama tõe õiguses ja vagaduses» (Ef 4:22–24). Siis ei ole vaja karta ka autoriteedi pärast.
«Kõik on Jumalast, kes meid on enesega Kristuse läbi lepitanud ja andnud meile lepitusameti; kuna see oli Jumal, kes Kristuses lepitas maailma enesega ega arvestanud neile nende üleastumisi ning on pannud meisse lepitussõna» (2Kr 5:18–19).
Nõnda võime meiegi oma teekonnal Moosese kombel maani kummarduda ja paluda, et Jumal oleks meiega ja ilmutaks oma piiritut armastust ja kannatlikkust, mida «kangekaelne rahvas» vajab, et jõuaksime Tõotatud Maale. Jumala vastus Moosesele: «Minu pale läheb kaasa ja ma annan sulle rahu» (2Ms 33:14) on Jeesuses Kristuses täitunud ka meie jaoks ja aitab meil oma ülesandeid täita.
Aamen.
Lea Heinaste, Anna ja Järva-Peetri koguduse õpetaja