Mees Kullamaa kuldsetelt radadelt…

Kullamaa ja Piirsalu kogudusel on täna põhjust rõõmustada. Juba 25 aastat on seal õpetajaks olnud mees, kes aastaid tagasi noore mehena sai lähetuse Kullamaale ja on vaimulikuna kogudusi teenimas tänaseni. Ants Leedjärv (53) ordineeriti 19. oktoobril 1977 Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus.
Kujunemine
Lapsepõlv ja kooliaeg möödusid Jõelähtmel. Keskharidust pidi Ants Leedjärv omandama asuma juba kodust veidi kaugemal, tol ajal kakskeelses koolis Maardus. Keskkooli lõpuaastal pidas noormees plaani minna edasi õppima ülikooli, kuid ootamatult kiire kutse sõjaväkke lükkas selle mõtte mitmeks aastaks edasi. Ligi 3 aastat sõjaväeteenistust muutis mehe elus mõndagi.
Ülikooli mineku plaanid muutusid. Ants õppis autojuhikursustel ja temast sai autojuht. See oli igati loogiline valik, sest nagu ta ise ütleb, tehnika on talle alati huvi pakkunud. Uus pööre elus tuli 1974. aastal, kui Leedjärv astus Usuteaduse Instituuti (UI). Siis ei olnud tal enam võimalik autojuhina leiba teenida. Õppimine nõudis oma aja ja nii asus mees tööle Tallinna bussipargis öises vahetuses. Öösel töö ja päeval õpingud nõudsid omajagu pingutust.
Vaimuliku tee algus
Aasta õpinguid ja siis tuli kutse minna praktikale Kuusallu, kus sel ajal teenis kogudust õpetaja Eduard Salumäe. Oma praktikaajale tagasi vaadates leiab Ants Leedjärv, et praktika Kuusalus andis talle tugeva aluse edasiseks tööks vaimulikuna.
UI viimase kursuse tudengina tuli Leedjärvel ette võtta veelkord sõjaväeteenistusse minek. Ta arvab, et omamoodi võis kordusõppustele minek olla seotud sellega, et just samal ajal hakati temaga rääkima kohale määramisest. Nii võis nõukogude võim üritada vahele segada tema õpetajaks saamisele. Kuid see võis olla ka juhus.
Kolm kuud kordusõppusi Leedus andsid mehele ohvitseri auastme. Ees seisis instituudi lõpetamine ja kohale määramine. Alguses rääkis tollane peapiiskop Tooming võimalusest minna teenima Rõuge kogudust. Sealne õpetaja Talvar oli just surnud ja kogudus vajas uut õpetajat. Ants Leedjärv käis Rõuges, et saada tuttavaks teda ees ootavate oludega. Ent siis selgus, et oma nõusoleku Rõuge kogudust teenida on andnud õpetaja Armand Leimann, kes teenis seni Kullamaa kogudust. Seoses sellega oli just sinna nüüd vaja õpetajat. Ants Leedjärv võttis uue ettepaneku pikemalt mõtlemata vastu.
Reis tundmatuse suunas
Teadmised paigast, mis pidi peagi elu ja töökohaks saama, olid vähesed. Ta teadis vaid, et Kullamaa asub kusagil Läänemaal. Esimest korda sõitis ta koguduse ja kohaga tutvuma septembris.
5. oktoobrist 1977 oli Kullamaal uus õpetaja Ants Leedjärv. Esimesed jumalateenistused Kullamaal ja Piirsalus toimusid lõikustänupühal.
Viimane eksam UI-s oli 5. oktoobril, ordinatsioon oli määratud 19. oktoobriks. Vahepeal vapustas kõiki teade peapiiskop Toominga surmast. Määratud päev jäi siiski kehtima, ordinatsiooni viis läbi peapiiskopi asetäitja õp Hark. Sel päeval ordineeriti ka Vivian Raudsepp, kes tänaseks on elavate hulgast lahkunud.
Väärikad eelkäijad
Kullamaal võeti noor õpetaja koos abikaasaga kenasti vastu. Maastiku poolest erines uus elupaik senise kodukoha omast. Ent südamlik vastuvõtt koguduse inimeste poolt ja kiire omaksvõtmine aitasid uute oludega kergesti kohaneda.
Uhkusega nimetab Ants Leedjärv oma eelkäijate nimesid, tublisid kirikuõpetajaid, kes on varem teeninud Kullamaal ja Piirsalus: sakslasest õpetaja Brasche, Unt, Terasmaa ja Leimann. Kõik nad olid head õpetajad ja andsid oma panuse, et Kullamaal on kirikuõpetajatesse alati lugupidavalt suhtutud. Nende meeste järeltulijana on Ants Leedjärv püüdnud selle paiga usuelu edasi viia ja olla igati vääriline, jätkamaks oma eelkäijate sissetallatud rada.
Esimeseks elupaigaks Kullamaal sai pastoraadi väike sulastemaja, mis oli viimastel aegadel olnud koguduse õpetaja elukohaks. Köök ja kaks tuba, lisaks veel üks tuba koguduse kantseleiks oli 14 aastat koduks Leedjärvede viieliikmelisele perele. Kaheksakümnendatel aastatel otsustas koguduse juhatus hakata ehitama uut pastoraadihoonet. Maja, mis tundus alguses harjumatult suur, sai valmis 1991. aastal.
Tänaseks on kolm last suureks sirgunud ja asunud elama mujale. Uus maja on endiselt koduks õpetaja Leedjärvele ja tema abikaasale Toonile, kes kohe algusest on oma mehe kõrval teeninud kogudust organistina. Lapsed Rael, Ruth ja Mikk käivad igaüks omal moel vanemate jälgedes. Rael, kes õpib rootsi keelt, osaleb Tallinna Kaarli koguduse juures muusikatöös. Ruth on lasteaednik ja õpib ka Tartu Teoloogia Akadeemias kristlikku meediat. Poeg Mikk õpib Usuteaduse Instituudis.
Õpetaja ja tema kogudused
Lisaks Kullamaale ja Piirsalule on õpetaja Leedjärv aastate jooksul teeninud ka Koluvere hooldekodu inimesi. Sealseid inimesi iseloomustab õpetaja kui väga osavõtlikku kogudust, kes teenistustel innukalt kaasa mõtleb ja tegutseb. Ants Leedjärvel tuleb jumalateenistusi pidada ka Varblas.
Aastaid on käidud jumalateenistusi pidamas ka külades. Tee kirikuni on paljude koguduseliikmete jaoks pikk ja võimalused kirikusse tulla sageli napid.
Oma eluga Kullamaal on õpetaja Leedjärv rahul. Siin tunneb ta ennast koduselt. Töö koguduseõpetajana toob talle rahuldust. Veidi raskem on ehk majanduslike ja juriidiliste küsimuste lahendamine, mida aeg-ajalt samuti teha tuleb. Muret teeb inimeste raske majanduslik olukord maal, mistõttu on ka paljud pered suundunud elama linnadesse. Kirikus käib rahvast vähem kui varem, kuid õpetaja teab, et sellel mitmeid põhjusi.
Pilguheit tagasi
Ants Leedjärv on veendunud, et otsus kirikuõpetajaks hakata oli õige. Ta on oma ametiga rahul ja kuigi vahepeal tekkis mõte minna teenima sõjaväekaplanina, on ta kindel, et tema õige koht on just Kullamaal, mis on tema kodu olnud nüüd juba veerandsada aastat. Endiselt on huvialaks tehnika; vahel, kui muudest asjadest aega jääb, armastab ta ikka auto kallal nokitseda.
Tagasi vaadates leiab Ants Leedjärv, et tal on põhjust olla tänulik nõukogude võimule, kes tema ülikooliminemise plaanid omal ajal nurjas. Kui oleks läinud nii, nagu ta siis mõtles, ei oleks ta praegu küll kirikuõpetaja, vaid ehk hoopis mõne tehnilise elukutse esindaja. Õpetaja Leedjärv on rõõmus, et aastate vältel on kogudus ikka püsinud ja ka liikmeterohke olnud.
Raskustes on ta alati mõelnud: miski asi ei ole jääv ega püsiv – ja nii on kõigest üle saadud. «Ma olen oma elus toime tulnud ja väga suurt põhjust kurta ka ei ole. Eks on olnud paremaid ja kehvemaid aegu, kuid võib öelda, et sellega, mis olnud on, võib rahule jääda», ütleb Ants Leedjärv ja tema silmadest paistab rõõmu ja rahu.
Ordinatsiooni 25. aastapäeva tähistamine leiab Kullamaal aset 19. oktoobril kell 11. Peapiiskop Jaan Kiivit annab Ants Leedjärvele üle konsistooriumi aukirja.
Südamlikud õnnesoovid selle tähtsa päeva puhul ka Eesti Kiriku toimetuselt.
Meeli Pärtelpoeg