Oleme rõõmu kuuljad ja alalhoidjad

Lk 2:15–20
Noor ema Maarja võtab pärast sünnitust vastu esimesed külalised. Need on karjased linna lähedalt karjamaalt. Karjased on nagu vastne emagi samuti äsja midagi suurt läbi elanud. Neile teatasid Jumala inglid, et Petlemma linnas sünnib just praegu Jumala rahva päästja, Kristus.
Maarja, nagu tema tulevane mees Joosepki, on Jumala rahvas. Nad on tuttavad selle muredega, nad tunnevad Jumala au, samas näevad Jumala rahva kurba argipäeva. Piibliloost on neile tuttav mõte, et mõnikord tuleb Jumal oma rahvast vaatama. See sünnib kas Jumala abina rasketel aegadel või siis, kui Jumal kellegi inimese valib, et see Jumala rahva usku kinnitaks.
Ja just nüüd on Päästja tulemise aeg! Maarja ja Joosep võivad näha Jumala Meest omaenese peres kasvamas – üks kinnitus, et Jumal pole oma rahvast unustanud. Pole põhjust elada, nagu Jumalat poleks olemas, sest Jumal ei ela ju, nagu poleks inimesi olemas. Ta aitab inimesi.
Maarja kuulis seda sõnumit karjaste käest. Need rääkisid, mida ingel oli kuulutanud neile Jumala Pojast. Maarja teadis oma esimese lapse aulisust ka ilma karjaste kuulutuseta, ka tema juures oli ingel käinud, kuid täiendav kinnitus olulistes asjades on meile elutee igal järgul vajalik. Ja Maarja pidas inglite sõnad meeles.
Kirik on otsekui Maarja oma mõtetega. Kirik on Kristuses ja tema sõnas Jumala tegevust näinud. Kirik peab seda meeles pidama. Kirik pole rõõmusõnumit ise loonud, kirik on vaid kuulnud. Seekord olid Petlemma karjased need, kellele Jumal oli selle kuulutamise ülesandeks andnud. Praegu on maa peal palju inimesi, kellel on sama ülesanne pidada meeles Jumala sõnumit ja sel inimeste seas elada lasta.
Piibel ütleb siin: Maarja pidas meeles ja mõtles sellele. See tähendab, Maarja hoidis end unustamast. Ajalugu ja ka tänapäev näitavad, et sageli unustab kirik talle antud sõnumi. Jumal on juba nii leebe, et inimesed võivad elada Jumalale mõtlemata ning end seejuures hästi tunda. Ka Maarja unustas kord, kui Jeesus Kapernaumas elas, oma Poja erilise ülesande ning võõrastas tema väliselt eluvõõrana tunduvat eluviisi.
Jõuluevangeelium aga asetab Maarja meile eeskujuks, ta pidas karjaste kuulutuse meeles. Jaakobus on kirjutanud kiriku liikmetele: «Ärge olge unustuse kuulajad.» Ka teie olete käinud leeris, osalenud koguduse elus ja teinud muud, mis teid pühaks teeb. Ärge seda unustage.
Mõnikord kuuleme inimeste seas liikudes, kui hea on, et meie kirikud on alles hoitud, et keegi on pidevalt tegelnud kuulutamisega. Kuulutanud neil päevil, kui ühiskonna tähelepanu kirikule on minimaalne. Kui me aga tänapäeval käime kusagil külas kuulutamas, võidakse meie töö väärtust kuulajate vähese hulga pärast alahinnata.
Miks ei tule inimesed, kes jõulupühadel on kirikus, jaanuarikuistel pühapäevadel kirikusse tagasi? Miks oli Maarjal ja Joosepil vaja pidada taoline võitlus ja tunda tagasilööke, enne kui nad lõplikult veendusid, et Jeesus on Jumala Poeg? Miks ei lähe kirikul kõik hästi, kuigi kiriku põhikirjaline ja igapäevane tegevus on lausa imekena, olla koos Jumalaga? Sellepärast, et ka head asjad ununevad. Ununeb Jumala arm, ununevad head inimesed meie ümber. Ununeb hea nõu.
Maarja pidas oma jõule ja võimetele vastavalt sõnumit päästjast Jeesusest meeles. See on ka kiriku ja iga ristiinimese ülesanne pidada meeles nii iseenda kui ka teiste jaoks, kui palju head on Jumal teinud, kui ta andis kurjusest vaevatud maale andeksandmise. Võibolla võime meie olla ingliks, kes kellelegi rõõmusõnumi toob. Aamen.
Vallo Ehasalu, Elva koguduse õpetaja