Kristlike väärtuste ja rahvuslike huvide eest

Isamaaliit on erakond, mille programmis on juttu kirikust, kristlikest väärtushinnangutest ja kristlikust demokraatiast rohkem kui Eesti poliitilistel erakondadel tavaks. Eesti Kirikule antud intervjuus tutvustas erakonna esimees Tunne Kelam Isamaaliidu programmilisi seisukohti nendes küsimustes.

Isamaaliit on kristlik-demokraatliku erakonnana olnud kaua nii poliitikas kui ka võimul. Ta ühendab endas erinevaid vaateid, ühelt poolt rahvuslik-konservatiivset vaadet, teiselt poolt esindas Jüri Mõis Tallinna linnapeaks oleku ajal kosmopoliitsemat ja rohkem majandusele keskendunud suunda.
Jüri Mõis on öelnud, et inimesel peaks olema häbi saada väikest palka, mis ei lähe väga hästi kokku kristlik-demokraatlike põhimõtetega. Isamaaliidus on olnud erinevaid suundi, kas võib siiski öelda, et kristlik-demokraatia on kogu Isamaaliitu ühendav arusaam?
Tunne Kelam: See on täiesti kindlasti nii. Minu jaoks on päris selge, et Jüri Mõisa improviseerivaid mõtteavaldusi ei saa samastada Isamaaliiduga ja seda näitab ka asjaolu, et Jüri Mõis lahkus Isamaaliidust.
Isamaaliit on kristlik-demokraatlik ja rahvuslik-konservatiivne erakond, usun, et see on kõige parem määratlus tema olemusele. Rahvuslik selles mõttes, et ta on orienteeritud kogu rahvuse arengule, see tähendab, et siin on minevik, olevik ja tulevik ehk kõige paremini seostatud. Isamaaliidu eelkäijad algatasid vabadusvõitluse ja saavutasid iseseisvuse taastamise rahvusrriigina, mis 12 aastat tagasi tundus ülimalt vähetõenäoline.
Me saavutasime Eesti ümberorienteerumise ja nüüd oleme jõudnud suurte Lääne demokraatlike ühendusteni ja nende liikmeks astumiseni. Samal ajal on meie jaoks väga tähtis ühine Euroopa kultuuripärand, mis on kristlik pärand.
Oleme arusaamisel, et kõik kaasaegsed demokraatlikud väärtused ja inimõigused on tulnud ühisest kristlikust pärandist, mis ainsana väärtustab inimest kui Jumala ainulaadset ja kordumatut loomingut. See tähendab, et ühte inimest ei saa samastada teisega, et inimesi ei saa käsitleda ühikutena tuhandete või kümnete tuhandete kaupa, vaid et iga inimene on väärtus omaette.
Selletõttu iseloomustab praegu meie tegevust väljend Eesti rahvuslike huvide eest, et meie rahvusriik jääks püsima. Oleme sõnastanud ju oma põhiseaduse sissejuhatuse nii, et Eesti riigi mõte on eesti rahvuse ja kultuuri säilimine läbi aegade. Näeme ka tuleviku Euroopat ainult rahvusriikide ühendusena, kes säilitavad oma otsustusõiguse niihästi rahvusliku, kultuuri, hariduse kui ka teistes valdkondades.
Samal ajal on see avatud rahvuslus. Nii nagu kristlus on avatud kaasinimestele, kõigile hea tahte inimestele, nii oleme meie avatud tänapäeva maailmale, kuid tänapäeva maailm ei ole meile ükskõik.
Usun, et kurjus ei ole tänapäeva maailmas väiksem, kui see oli Nõukogude Liidus. Nõukogude Liidus oli kurjus ainult kontsentreeritud, tänapäeva heaoluühiskonnas, kuhu me pürgime, on kurjus pihustatud ning raskemini avastatav ja määratletav.
Just selletõttu on eriti oluline sõnum, mille mulle andis üks väljapaistev sotsiaalpsühholoog, kes teatas, et astus Isamaaliitu pärast valimiskaotust kohalikel valimistel. Ta oli veendunud, et tänapäeval tõusevad järjest suuremasse ausse ausus ja aatelisus ning just neid väärtusi üritab tugevdada Isamaaliit.
Erakond ise on arenev organism, temaga liitub inimesi ja temast lahkub inimesi. Loomulikuks arengu kõrvalsaaduseks on need välispidised muudatused, mida inimesed või väikesed sõprusrühmad võivad taotleda ja kuhupoole nad võivad erakonda vedada, aga oluline on siiski erakonna tuum ja praktika.
Ma näen Isamaaliidus erakonda, kelle kohta välisvaatlejad ütlevad, et ta on oma olemasoluga, äraproovitusega ja pika elueaga tagatiseks, et Eesti püsib stabiilsena valitud kursil. Kui ohu tekkides on ta äraproovitud erakond, kelle suhtes on kindlus, et ta võib ohtudele vastu astuda või neid ohtusid ennetada.
Ilmselt on saanud juba traditsiooniks, et valimistel kandideerib luteri kiriku vaimulikke. Käesoleval aastal kandideerib Isamaaliidu nimekirjas Riigikokku üheksa EELK vaimulikku, nende hulgas on kiriku kõrgeid ametikandjaid – praoste ja assessoreid. Kuidas te kommenteerite?
See on hea traditsioon, kuid mitte endastmõistetav. See peegeldab asjaolu, et me võibolla ei tunne oma poliitilist arengut küllalt stabiilse ja kindlana, samuti meie ühiskonna arengus olevat aatelist ja kõlbelist tühikut või vaegust, et vaimulikud tunnevad end kutsutuna andma oma panust kutsetöö kõrvalt.
Meie hea traditsioon on selles, et esimene mittekommunistlik, sõltumatu erakond Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei asutati sümboolselt 20. augustil 1988 Pilistvere kirikus. ERSP alustas oma tegevust palvega ning sellest alates on olnud hea tava, et kõik nii ERSP kui ka Isamaaiidu kokkutulekud on alanud palvega vaimulike juhtimisel. Arvan, et see teeb meist tänases Eesti traditsioonis erandliku jõu.
Ehk praegu on tekkinud murranguline koht, kus me ei saa väita, et meie vabadus oleks endastmõistetav või et meie arengutee jätkumine oleks kindlalt tagatud. Isegi Euroopa Liitu ja NATOsse astumisega on meil veel poolteist aastat aega. Oleme küll kutsed saanud, kuid peame oma ülemineku lõpule viima.
Eelolevad valimised on väga kriitilised, et me võiksime olla kindlad, et saame oma vabadust kasutada, ja kasutada vastutustundlikult. Et ei korduks Tallinna olukord, kus otsustusõigus on sisuliselt läinud üheainsa partei kätte. Olgu see partei parem või halvem, selle üle ei hakka ma kohut mõistma. Kuid tendents, et üks partei saab väga palju võimu ja hakkab võimu oma positsiooni tugevdamiseks ära kasutama, on olemas ning küllap on meie vaimulikud sellele erakorralisele olukorrale vastutustundlikult reageerinud.
Kuidas suhtute sellesse, et Res Publica Riigikogu kandidaadid andsid enne kandideerimist Jumala ees ühise vande?
Hindan seda põhimõtteliselt positiivselt. Arvan, et ka Isamaaliit võiks just niisuguste vahenditega tugevdada oma kandidaatide avalikku vastutust. Oleks väga hea ja meie kõigi vastastikust usaldust tugevdav, kui me ei teeks seda mingisuguse tähtüritusena, vaid endastmõistetava kohustuse võtmisena näiteks valimisringkondade kirikutes. Ringkonna kandidaadid tulevad kokku ja kohustuvad palju selgemalt nii Jumala kui ka kodanike ees käituma ausalt ja vastutustundeliselt ning kui vaja, siis võtma endale vastutuse ja lahkuma ametist.
Kristliku Rahvapartei endine juht praost Andres Mäevere leiab, et loobumine astmelisest tulumaksust on loobumine kristlikust baaspõhimõttest. Kas tulumaks, olgu see proportsionaalne või astmeline, on puhtalt majandusküsimus või on sellel ka väärtushinnangulist sisu?
See on maailmavaateline küsimus. Kristlikule maailmavaatele lähedane ja sellega seostatav konservatiivne maailmavaade asetab nii vabaduse kui ka vastutuse suurel määral üksikisikule. Arvan, et meil pole ühtegi imelahendust, ükski maksusüsteemi muutmine ei paranda olukorda, kui meie majandus ei arene hoogsalt ja kui me ei ole loonud selleks tingimusi – see on kõige tähtsam. Edasi oleneb heast valitsusest, kes riigi raha otstarbekalt kasutab. Ma näen suuri võimalusi, kuidas valitsus saaks raha paremini kasutada.
Väga oluline on ühiskondliku solidaarsuse ja heategevuse areng, see tähendab, et inimesi ei saa kohustada midagi tegema. Näeme, et Rootsis põgenevad kõrgelt maksustatud ettevõtjad välismaale, see ei ole ilmselt kõige parem lahendus… Küll aga saame kujundada vastastikust solidaarsust, nii et heade tavade järgi, mis ühiskonnas peaksid tekkima, annavad edukamad järjest suurema osa oma sissetulekutest nõrgemate heaks.
Isamaaliidu programmis «Et Eesti elaks» on kirjas, et Isamaaliit aitab taastada usuorganisatsioonide mõju ühiskonnas ning tähtsustab kiriku osa ühiskonnaelu integreerimisel. Viimase kümne aasta jooksul on riigi ja kiriku suhted järjest paranenud, milles on praegu veel puudujääke?
Puudujääk on kohutav. Puudujääk on noorsoo kõlbelise ja usulise kasvatuse osas, mis pole vaid Eesti riigi probleem, kuigi meil on see probleem keerukam, kuna tulime ateistlikust ühiskonnast ja see ateistliku ühiskonna meelsus on veel üsna tugevalt valitsemas. Küsimus on selles, et aineline progress ei anna iseenesest inimesele rahuldust ega õnne, kui seda ei tasakaalusta arusaamine oma elu mõttest ja sotsiaalsest solidaarsusest.
Tunneme olulist puudujääki, et usuõpetuse ja kõlbeliste aluste õpetamine koolides ei ole rahuldav, samal ajal kui vägivald ja inimese tegevust küsimärgi alla seadvad eeskujud saavad televisiooni kaudu lapsele omaks juba varastest aastatest alates.
Loomulikult on usuõpetuse andmine lapsevanematele vabatahtlik, kuid oleme püüdnud pooldada põhimõtet, et usuõpetus peaks olema koolidele kohustuslik, nagu see oli enne okupatsiooni ning koolid peaksid selleks tegema paremaid ettevalmistusi.
Mõistagi ei ole ühele erakonnale jõukohane pööret teha, peame selles küsimuses väga tähtsaks koostööd kõigi erakondadega ja vastavat avaliku arvamuse kujundamist.
Kristlik-demokraatia on ajalooliselt välja kasvanud Lääne-Euroopa katoliku kiriku sotsiaalõpetusest, kus lõhe kristlike, liberaalsete ja vasakpoolsete väärtuste vahel on ühiskonnas märksa tugevam kui meil. Kas tänapäeva eestlane mõistab, mis on kristlik-demokraatia, võib tuleb teda selles osas veel valgustada?
Selle mõistmisega on kindlasti üsna suuri raskusi ja ei saa öelda, et tänapäeva kõrgelt arenenud lääneriikides need asjad oleksid väga selged. Lugu on ju selles, et nii parem- kui ka vasakpoolsed parteid lähenevad järjest enam tsentrumile, võibolla ongi meie edaspidine roll Euroopa Liidus tähtis selletõttu, et oleme tulnud karmimatest tingimustest ja teame, mis võib juhtuda meie vabaduse ja kirikuga.
Meie kohus on viia oma tugevdatud ja selgem suhtumine nendesse küsimustesse väga liberaalsesse ja segaseks muudetud Lääne poliitikasse.
Alar Kilp